MÜ 2019: 21.-25. AUGUST    
MU

Hingates sisse tõelist kunsti, hingab inimene välja oma alateadlikke hirme

Autor: 
Olesja Rotar
Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2013-2014. Kriisid kapitalismis ja kunstis“.

Ma ei armasta pidada kõnesid ega kirjutada arvamuslugusid, sest minu mõtetest saab kõige paremini teada, lugedes ajakirja ПЛУГ (PLUG). Seal avaldatud artiklid ei ole kunagi kokkusattumus, see on minu kui kunstniku intuitsiooni abil kokkupandud käesoleva hetke peegeldus. Jah, arvan, et olla kultuuriväljaande peatoimetaja on kunst ja ajakiri ПЛУГ on kaasaegse kunsti teos. Kes on siis selle tarbijad?

Marju Lauristini & Co küsitluse “Mina.Maailm.Meedia” tulemused on järgmised: umbes 14% Eesti elanikkonnast on valmis kultuuri tarbima. “On valmis” ei tähenda, et nad seda ka teevad. Paljud inimesed arvavad, et nad on intelligentsed, aga tegelikult enamik meist seda ei ole.

Uuringutulemused tõestavad ajakirja ПЛУГ praktikat: hetkel loeb meid 3000–4000 inimest ja arvestades sihtgrupi suurust (14% Eesti venekeelsete inimeste vanuses 18–39 aastat sihtrühmast on ligi 15 000 inimest) on meie lugejaskonna kasvupotentsiaal piiratud. Kas see teeb mind murelikuks? Pigem ei. Esiteks, suure tahtmise ning hea rahalise toetuse puhul on meil šanss, et jõuame sihtrühma iga esindajani. Teiseks, kultuur ja kunst on ja on alati olnud nišitoode ühiskonna intellektuaalse ja vaimse eliidi jaoks. Seega olen ma rahul sellega, et meid loevad need, kes on motiveeritud seda tegema.

Selleks, et näha konteksti, kus kultuuriajakirjad toimetavad, toon näiteks intervjuu Venemaa kunstiteaduse professori Sergei Danieliga, kus ta tuletab meile meelde kunsti ja kultuuri eesmärke ja kohustusi.

Professor Sergei Daniel töötab Peterburi Euroopa Ülikoolis ja I. Repini nimelises Instituudis. Ta on kirjutanud üle kümne kunstiteadusliku monograafia: “Piiblisüžeed” (1994), “Prantsuse maalikunst Venemaa vaatevinklist” (1996), “Ikoonist avangardini. Vene maalikunsti šedöövrid” (2000), “Euroopa klassitsism” (2003) jt. Professor Danieliga vestleb Andrei Kuzitškin.

*

Kaasaegset kunsti professor Daniel ei armasta. Arvestades tema suurepäraseid kirjandus- ja kunstialaseid teadmisi ning tihedat seost Lotmani semiootikakoolkonnaga, ei valmista oma seisukoha põhjendamine professor Danielile mingit raskust. Just seetõttu ei lasknudki ajakiri ПЛУГ mööda võimalust käia koos professoriga KUMU-s ja kõnelda targa inimesega sellest, kuidas peaksime mõistma ja toime tulema meie kaasaegsete loominguga.

Teie, Sergei Mihhailovitš, tegelete põhiliselt klassikalise kujutava kunsti uurimisega, olete välja töötanud visuaalsete ja kirjanduslike žanride analüüsi metoodika. Kui neid meetodeid rakendada kaasaegse kunsti uurimisel, kas siis on võimalik välja arvutada kultuurikoodid, millele toetub kaasaegse kunsti loominguline suund?

Loomulikult on see eeskätt “kõigesöödavus”. See, mida mõistame “kaasaegse kunsti” (contemporary art) all, sündis 20. sajandi alguses avangardistide liikumisena maalikunstis, skulptuuris, kirjanduses ja isegi arhitektuuris. Ühendav põhimõte ehk kood on “kõigesus”, püüd hüpata üle olemasolevatest kaanonitest, eitada akadeemilisust, klassikat, traditsioone ja järjepidevust. Kuid ülehüppamisel kaotasid avangardistid väga kiiresti perspektiivi ja lõpetasid sama järsku nagu olid alustanudki. Tekkis paus, kultuurikihtides kogunesid uued traditsioonid, loodi uusi kaanoneid, ja jällegi tekkis avangard kui kunstis eksisteerivate formaatide eitus.

Aga milles on kaasaegse kunsti ja klassika vahelise konflikti olemus?

Kaasaegse kunsti tunnuseks on olemasolevate mahtude reprodutseerimine ja nende tehniline montaaž uutes konfiguratsioonides, ilma et loodaks uusi tähendusi. Tänapäevane rahvuskultuuride põimumine tekitab nende mehaanilist segunemist ja identiteedi kaotamist.

See protsess erineb hämmastavalt kultuuride vastastikusest mõjust kunstiajaloos. Velázquez sõbrustas Rubensiga, see sõprus mõjutas mõlema loomingut, ent nende suurmeistrite maalikunstis säilis neile omane vaimsus — ühel oli see itaalia, teisel flaami vaimulaad, sest nende loomingul oli rahvuslik alus. Tõelisel kunstil on oma pinnas. Üleilmastumine on kaotanud piirid kontinentide, majanduste ja kultuuride vahel ning rajanud seejuures aluse uuele negativistlikule filosoofiale: inimene peab põgenema, end ära peitma hirmsa maailma eest, ei pea midagi lugema, peab mediteerides tegelema vaid oma olemuse otsinguga ja süvenema alateadvuse sügavustesse. Inimene on lõpule jõudnud, pole vastust küsimusele “mida teha?”. Need hingelised heitlused ja identiteedikriis sünnitasidki kunstis sellise suuna nagu postmodernism, kus toimub vormide formaalne kollektsioneerimine, ilma et neid püütaks täita uue sisuga. See on väsinud inimese kultuur. Seega 20. sajandi esimese veerandi avangardistliku kunsti ja praegusaja postmodernismi vahele ei saa panna võrdusmärki.

Võrrelgem: Kazimir Malevitš oli silmapaistev avangardi esindaja, kunstnik, kellel olid oma ideed, kes oskas töötada tasapinna, ruumi ja värviga, oli võimeline kujutama omapärast vastastikust mõju ümbritseva maailmaga, kuid säilitas seejuures oma loomingus judaistlik-kristliku tsivilisatsiooni vaimu, aga ka selle kultuuri vaimu, millesse ta ise kuulus. Andy Warhol on sõumees, ta ei ole plastik, vaid tehnik, kes oskab töötada ainult valmis vormidega, tekitades sümbolistliku üldistuse. Warholi teosed on reproduktsionismi ja estraadiliku teravmeelsuse näidised, millel puuduvad rahvuskultuuri identiteedi tunnused. Kunstis ei ole niivõrd oluline suund ja žanr, kuivõrd tõelise ja näilise eristamine. Warhol poleks olnud suuteline õpetama lapsi joonistama, aga Picasso oleks. See, mida me nimetame contemporary art, on madaldatud kunst (või žanr), mis on suunatud noorte massiauditooriumile, kellel ei ole väljakujunenud esteetilisi väärtushinnanguid. Kultuur ei saa olla massiline, sest mõisted “kultuur” ja “massiline” on vastandlikud. Kultuur on sündinud kultuse ühe osana, kummardamise ja jumaldamisena, algselt oli see vaimueluga seotud kõrge kunstiliik. Malevitši “Must ruut” on kunstiteos, Warholi “Tomatisupp” ei ole. Materjal on kunstiteose orgaaniline osa, kuid ei saa ise olla kunstiteos.

Sageli võib kuulda, et tänapäeva kunst solvab ühiskondlikku maitset. Aga mis on “ühiskondlik maitse”?

Ma eelistaksin mõistet “maitse” kasutada ilma mingite täienditeta. Publikul kas on maitse või ei ole maitset. Muidugi, Venemaa rikkalikus ajaloos on juhtunud sedagi, et kunstnikud esitasid väljakutse ühiskondlikule maitsele. Näiteks 1912. aasta manifestis “Kõrvakiil ühiskondlikule maitsele”, kui Majakovski ja Hlebnikov kutsusid üles avaldama vastupanu kodanlikule labasusele. Halb on vaid see, kui kõrvakiilule järgneb hiljem suurem näkku peksmine. Maitset ei pea tümitama, seda peab kasvatama. Kahjuks riiklikul tasemel seda praegu ei tehta, lugematud seriaalid ja kehvad telesaated moonutavad esteetikat ning viljelevad maitselagedust, muutes labasuse elunormiks.

Kas epateerimist saab pidada kaasaegse kunsti mõistmise võtmeks?

Yale’i ülikoolis on klassikalise ja kaasaegse kunsti muuseum, mille kollektsiooni moodustavad vilistlaste annetused. Kord kunstiobjektide saalis läks üks daam tuletõrjehüdrandi juurde, ei leidnud sellelt etiketti ja püüdis kaua mõistatada, mida see objekt sümboliseerib. Tõelist kunsti ei sega ära prügikonteineriga. Iseenesest pole epateerimine halb, kuid oskamatutes kätes võib sellest saada hävitav vahend, samamoodi nagu nuga võib olla kokakunsti töövahend või kuriteo tööriist. Põhiline on see, et epateerides publikut, tuleb alati vastata küsimusele “milleks?”.

Kuidas suhestuvad kollektiivse alateadlikkuse arhetüübid — surm, hirm, instinktid — klassikalise ja kaasaegse kunstiga?

Igasugune kunst on suunatud mis tahes inimesele. Kunsti peamine omadus on inimlikkus. Kõrgkunst on suunatud kogu inimkonnale, see aitab inimesel lahti saada hirmudest ja vastuoludest, saavutada harmoonia maailma ja iseendaga. Hingates sisse tõelist kunsti, hingab inimene välja oma alateadlikke hirme. Arhetüüpe ei kõrvutata mõistuse tasemel, kunst võimaldab emotsionaalsel ja meelelisel tajul vabaneda ahelatest ja alateadlikest keeldudest. Kui kaasaegne kunst suudab sellise teraapiana toimida, siis on sellel kunstil õigus eksisteerida. Nagu minevikuski, nii on ka tänapäeval olemas kunst ja miski, mis pretendeerib kunsti nimetusele. Mina armastan kunsti olenemata “kaasaegsusest”, “aktuaalsusest” jne. Fazil Iskander ja Andrei Bitov on meie kaasaegsed ja suurepärased kunstnikud (selle sõna kõige laiemas tähenduses), aga näiteks mõned salongikunstnikud on labasuse kehastused. Mulle on vastuvõetamatud sellised tegelased, kes esitavad šõuäri kunsti pähe.

Arvatakse, et kaasaegses kunstis on rohkem kommertslikkust kui vaimselt väärtuslikku. Kas saab üldse kunsti seostada majandusega?

Võimalik, et kontseptualisti Ilja Kabakovi müüakse praegu Londoni oksjonil kalli hinna eest, aga Aivazovski võetakse pakkumiselt maha, sest puudub nõudlus. Kuid on olemas teatav mõistete asendamine, äravahetamine: ma ei saa nimetada kunstiks seda, mida praegu teeb Ilja Kabakov, samamoodi ei taha ma nimetada Maradonat “suureks jalgpallipoeediks”. Muidugi saab niimoodi öelda, aga see moonutab mõtet: ülendab jalgpalli ja alandab poeesiat. Tsirkus on populaarne žanr, kuid seda ei saa seada ühele pulgale ooperi või balletiga. Ühiskond allub moele ja langeb sageli selle ohvriks. Kommerts tungib kunsti, kunsti ei hinnata teose kunstiväärtuse, vaid selle looja populaarsuse järgi. Ei tohi segi ajada erinevaid tegevusvaldkondi. Kunsti missioon on inimlikkuse ja headuse kuulutamine. Missuguste vahenditega seda tehakse — kas lõuendi, õlivärvide, digitelevisiooni või 3D-tehnoloogiate abil — pole oluline. Kõige peamine on kunsti eneseväärtus, inimeses peab ülekaalus olema vaimne sfäär, siis jätkub inimkonnal jõudu ja annet nii ühiskondlikuks kui ka majanduslikuks progressiks.

Soovitame lugeda Sergei Danieli raamatuid:

Музей. Санкт-Петербург. Аврора, 2012

Русская живопись. Санкт-Петербург. Аврора, 2007

Искусство видеть. Санкт-Петербург. Амфора, 2006

 

Andrei Kuzitškini intervjuu professor Sergei Danieliga tõlkis eesti keelde Anne Romet

 

OSALE

Uudiskiri

SA MÜ ehk Metsaülikool Eestis on vabatahtlikkusele rajanev organisatsioon, mis on loodud eesmärgiga edendada arutelukultuuri, vaagida ühiskondlikke probleeme pakkudes neile lahendusi ning diskuteerida riigi tuleviku üle.

Kontakt

   Võta ühendust
   info@metsaylikool.ee
    Google Maps
MÜ SA a/a EE932200221029721408 (Swedbank)

Sotsiaalmeedia