MÜ 2019: 21.-25. AUGUST    
MU

Maaelust, maakondadest ja haldusreformist

Autor: 
Sulev Valner
Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2011-2012. Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus“.

2011. aasta suve raamatumüügi üks tippe ehk bestsellereid oli „Pintsliga maalitud Eesti”. See raamat näitab ühe omamoodi nurga alt, kui palju on Eestimaal väärtuslikke kohti nii looduse, kultuuriloo kui lihtsalt inimeste osas. Kas oskame seda väärtust hoida?

Kas laulva revolutsiooni ühe võimsama avalaulu „Ei ole üksi ükski maa” sõnum ikka kehtib? Eestimaa ei ole pooltki ainult Tallinn ja Tartu, eriti sellisel ilusal suvel. Võib-olla puhtmajanduslikult on Tallinna linnriik täiesti võimalik, aga igas muus mõttes oleks see väga vaene ja üksluine perspektiiv.

Ilmselt on igaühel meist lähisuguvõsa piires mõni talukoht, kus enam kedagi ei ela. On see paratamatu asjade käik või oleks saanud midagi teisiti teha? Kas ääremaastumine on paratamatus? Metsaülikool on koht, kus ongi mõtet arutada teemasid, millel ei ole kohe lihtsaid vastuseid, mis pakuvad intellektuaalset väljakutset. Mõni neist küsimustest võib tunduda lausa lahendamatu ja võimatuna. Just selliseid teemasid ongi huvitav siin ühendatud mõttekojas ette võtta.

Minu esimene päris töökoht oli 1980. aastate lõpus rajoonileht Harju Elu. Kukkus nii välja, et olin seal üks Rahvarinde kokkukutsujaid Harjumaal ning loomuliku jätkuna osutusin sügisel 1989 esimestel vabadel kohalikel valimistel valituks Harju rajooni, hilisema maakonna volikogu liikmeks. See oli väga huvitav ja rikastav kogemus, et vaadata maakonna kui terviku elu üle omavalitsuste piiride.

Tõtt-öelda on siiamaani arusaamatu, miks otsustati need volikogud aastaks 1993 laiali lasta ja maakondlik juhtimistasand kaotada. Kas oli see eelkõige tärkavate linnade ja valdade egoistlik soov saada kogu kohapealne raha enda kätte. Või oli tõesti hirm Ida-Viru separatismi ees otsustav? Ootaks kunagi selle kohta head seletust tolleaegse peaministri Mart Laari või siis näiteks tol ajal valitsuse Ida-Virumaa eriesindajana töötanud Indrek Tarandi käest.

Maakondlik identiteet on päris tugev ja püsiv kohapealne asi ja on üsna arusaamatu, miks Eesti riik on seda läbi pea paarikümne aasta püüdnud üsna järjekindlalt ignoreerida. Seda võiks võrrelda firmaga, kes loobub kergel käel ajalooliselt kujunenud tugevast brändist.

Ehkki maavalitsused eesotsas maavanematega on taandatud peaaegu eikellekski, ei paista nad ometi kuhugi kaduvat. See kinnitab taas, et teatud asju lihtsalt on mõistlik arutada ja lahendada suuremas piirkondlikus mastaabis kui üksik omavalitsus, aga ka mitte otse Tallinnast või Tartust. Olen ka kuulnud üht endist maavanemat rääkimas, kuidas teatud kriitilistes olukordades peavad maakonna ametnikud võtma julguse ületada oma ametkondlike volituste piire, sest muidu jääks olukorrad lihtsalt lahendamata ja inimesed hätta.

Ka maakonnalehed kohalike lehtedena peavad endiselt vastu, ehkki tegutsevad vabal turul. Millegipärast ei kipu tekkima lugejate sama suurt kokkukuuluvust oma ajalehe jaoks ei väiksema ega suurema piirkonna peale.

Miks haldusreform ei edene? Eelkõige näib puuduvat selge kokkulepe ja sõnum. Ei ole selge, milles saame kokku leppida? Kus on ühisosa, milline oleks mõistlik kompromiss? Parteide poliitiline tahe ei ole asi iseeneses, vaid kujundatav, kui on olemas selge konsensus ühiskonnas.

Väidetakse, et haldusreform ei edene juba üle kümne aasta selle pärast, et on ebapopulaarne. Aga huvitav, et pensioniea tulevases tõstmises suudeti hiljuti kokku leppida küll, ehkki see ei tohiks olla vähem ebapopulaarne. Järelikult saab küll niisugustes asjades kokku leppida tulevase ühise kasu nimel ja ei ütleks, et rahvas ei mõista.

See, et paarkümmend aastat tagasi taasloodi omavalitsused just sellistes piirides, ei olnud jumalik tahe ega sajandeid kestnud traditsioon, vaid tolle hetke kokkulepe veel praegugi täiesti tegutseva põlvkonna inimeste vahel. Seda ei pea tingimata muutma, aga vajadusel võib muuta, kui nüüd leiame, et teisiti oleks õigem.

Poe, kooli ja bussiliini olemasolu võimalikult lähedal on maainimesele tõesti eluliselt tähtis. Aga see, kas vallavalitsus asub minu külas, naaberkülas või mõnes lähemas keskuses, ei ole igapäevaselt nii oluline.

Samas puudub selge vastus, mida hullu juhtub, kui minna üsna samamoodi edasi. Inimesed on väsinud sõnast „reform”, mis seondub sageli pigem kahtlase rabistamisega. Peab olema ühiskonnas üksmeelselt heaks kiidetud hea plaan, et sellist reformi õigustada. Tasub ka mõtestada üle, mis on omavalitsuse juhtide peamine kompetents, mida me praeguses ajas neilt ootame. Võib-olla peaks see olema mitte vaid kindla hulga kirjapandud asjade tegemine ametikohustustes näpuga järge ajades, vaid pigem koostöösuutlikkus.

OSALE

Uudiskiri

SA MÜ ehk Metsaülikool Eestis on vabatahtlikkusele rajanev organisatsioon, mis on loodud eesmärgiga edendada arutelukultuuri, vaagida ühiskondlikke probleeme pakkudes neile lahendusi ning diskuteerida riigi tuleviku üle.

Kontakt

   Võta ühendust
   info@metsaylikool.ee
    Google Maps
MÜ SA a/a EE932200221029721408 (Swedbank)

Sotsiaalmeedia