MÜ 2019: 21.-25. AUGUST    
MU

Mured ühiskonna edukuse mõõtmisel

Autor: 
Mihkel Servinski
Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2013-2014. Kriisid kapitalismis ja kunstis"

Marju Lauristin ütles oma (MÜ 2013 – toim.) ettekandes, et edu hindamisel on oluline, millisest vaatepunktist lähtuda. Internetist kättesaadav statistika on ühesugune nii Sultsis, Tallinnas kui ka Londonis, aga statistika tõlgendamine võib olla erinev. Minu vaade Sultsi külast Eesti ühiskonnas toimuvatele arengutele on kindlasti teine kui Tallinna elanikel, sest protsessid, mida iga päev näen, on erinevad. Tallinlased näevad supermarketitekerkimist, tunnetavad lasteaiakohtade puudumist, kasutavad vajadusel tasuta ühistransporti. Mina näen mahajäetud talusid, suletud poode ja koole ning piirkondade väljasuremist. Vaatamata sellele ei ole mul linnaigatsust, sest ma näen ka haritud põlde ja suurfarme ning kohtan toredaid inimesi, kellel on veel veidi aega minuga mõnusalt juttu puhuda.

Kui ma aga kuulen analüütikuid rääkimas Eestimaalt väljarändamise kasulikkusest ja sellest, et tegemist pole probleemiga, siis kerkib minu silmade ette juuresolev kaart (joonis 1) ja tahaksin täpsustada, mis aasta pildiga tegemist on. Marju Lauristin rääkis ühiskonna edukuse mõõtmise teema põnevalt lahti. Tema ettekande seisukohtadega pole mul põhjust diskuteerida. Mõned mõtted siiski lisan. Tüüpilisele eestlasele kohaselt on need muremõtted.

Oletame, et meie ühiskond on igapidi ära mõõdetud. See on muidugi idealistlik oletus, aga sellise olukorra ettekujutamine ei tohiks väga keeruline olla. Mõõtmise tulemusel on meil suur hulk andmeid. Minu küsimus on, et mis siis? Mis muutub sellest paremaks? Vastus on — mitte midagi! Kui me andmeid ei kasuta, kui me kasutame andmeid vaid populistlikel eesmärkidel, kui me ei julge andmeid kasutada ja andmed pole tegelikult otsustamise aluseks, siis andmete olemasolu ei muuda midagi paremaks. Oleme lihtsalt mõttetult kulutanud suure hulga ressurssi — kvaliteetsete andmete tootmine on kallis.

Minu arvates esineb Eesti ühiskonnas nii oskamatust andmeid kasutada, nende populistlikku kasutamist kui ka argust andmete kasutamisel ning seda kõike järjest enam. Marju Lauristin ja Mati Heidmets võivadki jääda rääkima, et Eesti haridussüsteem on naiste nägu, et see on probleem. Mina statistikuna võin mitmel moel mõõta, et Eestis on naiste ja meeste vahel suur hariduslik lõhe, aga midagi sellest ju ei muutu ja seda vaatamata hariduselu pidevale reformimisele. Mõne aja pärast olukorda üle mõõtes saame teada, et lõhe on alles ja kõik.

Mitte midagi tegemisest veelgi ohtlikum on aga see, kui mõõdik muutub eesmärgiks omaette. Võtame ühe mõõtmistulemuse tervikust välja ja hakkame seda iga hinna eest parandama. Tõenäoliselt saavutame ka edu. Kui näiteks seada eesmärgiks matemaatika riigieksami tulemuste parandamine, siis poleks keeruline seda täita: kõigepealt suurendame matemaatikatundide arvu ja vähendame muid tunde, seejärel viskame kõvema peaga lapsed koolist välja, ja kui need meetmed ei aita, siis muudame mõõdikut ja ütleme, et mõõdame eksami sooritanute osatähtsust. Eksami sooritanuks loeme aga kõik, kes on suvatsenud eksami ajaks kohale ilmuda. Absurdne? Üle võlli kindlasti, aga kas ikka on nii, et nii ei ole?!

Aga seegi pole minu arvates veel kõige hullem. Veelgi hullem on, kui kutsume üles meile ebameeldivaid andmeid, mis meie edukust ei kinnita, kuritegelikuks kuulutama. Keelame andmed, seejärel keelame sõnavabaduse ja … demokraatia ongi kadunud. Arvate, et seda meie demokraatlikus Eesti Vabariigis ei juhtu. Kahjuks juhtub, ning ühiskond on sel puhul üsna vait või pigem isegi heakskiitev. Tõsi, demokraatia täieliku kadumiseni me veel jõudnud ei ole. Andmete kasutamise kultuur Eesti ühiskonnas paneb küsima, kas ühiskonnaliikmete enamusele on üldse oluline usaldusväärsete andmete, sh statistika, olemasolu. Miks on ühiskonnas toimuvate protsesside mõõtmisega just nii, nagu on? Vaevalt, et siin ühest vastust on, ja täpset vastust ei tea ma kindlasti. Paar mõtet siiski.

Hiljutise finantskriisi algul räägiti üsna palju sellest, et kriisi ajendiks oli asjaolu, et laenude tagatiseks oli virtuaalne näilisus ehk siis väärtused, mida reaalselt olemas polnud. Viite sellele tegi oma ettekandes ka Priit Perens. Kriisi edenedes sellised jutud vähenesid ja nüüdseks on peaaegu kadunud, aga näilisuse kummardamine on ju säilinud: meie eesmärk ei ole hästi tööd teha, vaid teisi veenda, et me hästi tööd teeme. Eesmärgiks pole mitte head asja teha, vaid veenda teisi, et hea asi sai valmis tehtud — OSTA!

Mõõta saab nii tegelikkust kui ka näilist tegelikkust, aga kui ühiskond ei vaja enam tegelikkust, vaid ainult näilisust, ja selle mõõtmistki vaid juhul, kui tulemus unelmatele vastab, siis on katsed tegelikkust mõõta sageli läbikukkunud. Üks näide näilisuse võidutsemisest. Teil on lõdvad lihased. Veel mõni aasta tagasi kutsuti teid jõusaali end vormi ajama. Nüüd kutsutakse teid ostma bodisid, mis teie käsivarred trimmis hoiaksid (vaata telekanalites jooksvat reklaami). Muidugi on läbi aastasadade end meigitud, korsetti ja parukat kantud, st näilisust esile toodud, ning see pole iseenesest paha. Küsimus on proportsioonides.

Viljandi hariduskonverentsil esinedes ütles Marju Lauristin välja mõtte, et meie põlvkond — vanemate inimeste põlvkond — on narratiivide põlvkond. Noorem põlvkond on suuresti klikkide põlvkond. Narratiiv ehk lugu on pidev, sujuv, voolav. Klikk on katkendlik. Mõõtmise juurde tulles tekib küsimus, kas narratiivide põlvkonnale ja klikkijate põlvkonnale sobivad ühesugused mõõdikud, kas klikkijate põlvkond üldse vajab mõõdikut, mõõtmist ja andmeid sellises mõttes, nagu seda vajab narratiivide põlvkond. Ma ei arva, et statistika on ainuke mõistlik alus otsuste tegemisel ja et otsuseid ei võiks teha intuitsioonile tuginedes, kuid ma loodan siiralt, et aeg, kus kategooriline arv vaidluses oluline argument on, tuleb Eestisse tagasi. Ilmselt jääbki see ainult unistuseks.

Sellised mõtted siis. Veidi murelikud. Natuke provotseerivad, mida ettekandeks antud aeg rohkem põhjendada ei lubanud. Mõtted, mida kindlasti absoluutse tõe pähe ei saa võtta, pigem ikka mõttevahetusele kutsuvad tähelepanekud, mille üle arutledes ehk tõe tunnetamisele veidi lähemale jõuame.

OSALE

Uudiskiri

SA MÜ ehk Metsaülikool Eestis on vabatahtlikkusele rajanev organisatsioon, mis on loodud eesmärgiga edendada arutelukultuuri, vaagida ühiskondlikke probleeme pakkudes neile lahendusi ning diskuteerida riigi tuleviku üle.

Kontakt

   Võta ühendust
   info@metsaylikool.ee
    Google Maps
MÜ SA a/a EE932200221029721408 (Swedbank)

Sotsiaalmeedia