MÜ 2019: 21.-25. AUGUST    
MU

Psühholoogi ja psühholoogia roll ühiskonnas

01-juuli-2018
Autor: 
Ragne Pajo, Psy.D
Ragne Pajo töötab psühholoogina erapraksises Torontos, Kanadas, kus ta pakub individuaalset käitumuslik-kognitiivset teraapiat (KKT) ärevushäirete, depressiooni ja traumajärgse stressi raviks. Ragne tegeleb ka uute psühholoogide väljaõppe ja juhendamisega. 2015. aasta terviseteemalises Metsaülikoolis juhtis ta hommikust mõttekoda, mille teema oli inimpsühholoogia keerdkäigud.

Terviseteemalise Metsaülikooli arutelude üks osa oli pühendatud ka vaimsele tervisele. Kuulates erinevaid esinejaid meditsiini poole pealt ja olles ka ise üks psühholoogia-alaste diskussioonide osaline, jäi ikka rohkem ja rohkem kummitama mõte koostööst erinevate valdkondade vahel. Mõlemal erialal (meditsiin ja psühholoogia) on tohutul hulgal teadmisi ja tarkusi, kuid kahjuks vaadatakse neid tihti väga eraldi. Ometi on inimese elus meditsiini ja vaimse tervise küsimused tihedalt seotud. Ei ole ühte teiseta, sest kui kehaline tervis on korrast ära, siis mõjutab see vaimset ja emotsionaalset seisundit. Psühhiaatrilised häired aga mõjutavad negatiivselt füüsilist heaolu.

Meditsiiniteemalistes aruteludes tõstatati teema, kuidas muuta või parandada tervisekäitumist, näiteks millised kampaaniad on tulemusrikkad ja millised kukuvad läbi. Kuidas suunata eesti rahvast parema tervisekäitumise poole? Psühholoogias on tehtud paju uurimusi sel teemal ja on näiteid suurepäraselt õnnestunud laiahaardelistest kampaaniatest, näiteks USA suitsetamise vähendamise kampaania (tobaccofreekids.org). Kui meditsiinitöötajatel on konkreetne eesmärk näiteks suurendada rahva osalemist tervisespordis või parandada toitumisharjumusi, siis on see sobiv koht konsultatsiooniks psühholoogidega, kelle eriala on justnimelt inimese käitumise uurimine ja tundmine. Milleks leiutada jalgratast, kui võib ühendada erinevate valdkondade ekspertiisi ja jõud ning õppida teiste kogemusest kohandatult Eesti oludesse.  

Mõtted arenesid veel koostöö erinevatele tasanditele. Esiteks kipub lääne meditisiin inimese isiklikul tasandil füüsilist ja vaimset tervist lahutama, kuigi need on tihedasti seotud. Kui inimene pöörab tähelepanu sellele, mida ta keha kommunikeerib näiteks väsimuse, valude ja muude ilmingutega, siis saab ta teha oma elus vastavaid korrektuure. Kehal on justkui alarmsüsteem sisse ehitatud, ole ainult valvel ja võta teda kuulda. Osa ilminguid on isegi raske lahterdada selgelt vaimseks või füüsiliseks, näiteks unehäired ja suurenenud või vähenenud söögiisu. Inimesed on erinevatel põhjustel õppinud ignoreerima keha signaale. Tihti tähendab nendele märkidele tähelepanu pööramine mõne ebamugava faktiga tegelemist, kasvõi seda, et abielus või töökohal on liiga suur stress ja konflikti eemaldamiseks peaks tegema mingeid kardinaalseid muutuseid enda vaatenurkades või keskkonnas. Päris omal käel on vahel raske seda kõike selgelt hinnata, siin tuleb abiks hea psühholoog või usaldatud lähedane, kes saab kõrvalseisjana anda erapooletumat tagasisidet ja tuge. Probleem on ka tihti selles, et muutuseid (ka positiivseid) on keeruline teha, sest harjumuse jõud on väga suur.         

Teiseks on ka stressirikastes olukordades inimestel mingi osa, mis nende vajadusi katab ja hoiab neid seal kinni. Näiteks teatav töökoht võib tekitada suurt stressi ning mitte sobida inimese soovide ja unistustega, aga annab hea palga ja sellest on raske loobuda. Nii tekibki sisemine konflikt. Tuleb teha mingi valik, teades, et krooniline stress kahjustab pikemas perspektiivis tervist ja võib viia näiteks südamehaigusteni. Seda teemat on trauma perspektiivist süvitsi käsitlenud tuntud Šveitsi psühholoog Alice Miller raamatus „Keha ei valeta kunagi“ („The Body Never Lies“). Tasub kuulata oma keha, seda usaldada ja austada. Keha signaalide ignoreerimisel või nende vastu töötamisel võivad olla tõsised negatiivsed tagajärjed. 

Järgmine tasand oleks inimestevaheline koostöö. Eestis kui suhteliselt individualistlikus kultuuriruumis on sellega natuke keerulised lood. Ei ole ka abiks Nõukogude okupatsiooni traumadest tulnud umbusaldus teiste vastu. Öeldakse, et traumajärgsed tagajärjed kestavad või ilmnevad 2–3 põlvkonda või 50 aastat (Heino Noor „Sovetlikud püsikahjud tervisele“, Kultuur ja Elu 2002). Epigeneetika uurib, kuidas trauma võib isegi muuta geenistruktuure. Nüüd kui kasvab peale uus põlvkond, kel polnud eluga Nõukogude Liidus otsest kogemust ja kes on samas mõjutatud avatud maailma erinevatest kultuuridest, muutub kindlasti ka eesti kultuur ja inimestevaheline suhtlemine. Loodetavasti suureneb koostöö inimeste vahel. Inimene on sotsiaalne olend, tema heaolu ja vahel ka ellujäämine sõltub sotsiaalsest toest. Inimese aju on arenenud nii, et ta saab naudingut altruistlike tegude tegemisest ja lootust teiste toest. Sotsiaalne isolatsioon mõjutab negatiivselt vaimset tervist ja vaimuhaigus omakorda tekitab sotsiaalset isolatsiooni. Meditsiinilised ja psühhiaatrilised prognoosid on tihti paremad kui patsiendil on sotsiaalne tugi. Inglise keeles on pakkunud sel teemal huvitavat lugemist eriti just sõltuvushäirete kontekstis Vancouveris Kanadas tegutsev professor Bruce Alexander PhD (brucekalexander.com). Eesti kontekstis on oluline mitte alahinnata Nõukogude poliitika ja vägivalla mõjusid, mis kaotasid turvatunde ja tekitasid isolatsiooni ning umbusalduse teiste inimeste vastu. Seega saavutasid täpselt vastupidise efekti sellele, mis on tervislik ja inimlikke emotsionaalseid vajadusi rahuldav toetav kogukond. Nüüd on aeg need traumad läbi töötada ja liikuda edasi tervema ühiskonna poole. 

Indiviidide tasandi koostöölt võiks diskussiooni laiendada organisatsioonide ja erialade koostööle. Perearst peaks töötama koos psühholoogi ja psühhiaatriga. Näiteks on psühholoogid teinud palju tööd trauma mõjude uurimisel ja oskavad juhendada meditsiinitöötajaid, kuidas pöörata tähelepanu psühholoogilistele mõjudele. Teemad võivad siinkohal hõlmata lähisuhtevägivalda, lapsepõlves toimunud väärkohtlemist või seksuaalset ärakasutamist, krooniliste ja raskete haiguste diagnoose, sõltuvushäireid, söömishäireid ja nii edasi. Lähisuhtevägivalla all kannatav inimene ei pruugi minna psühholoogi vastuvõtule, ent võib vajada arstiabi. Siinkohal on arstil võimalus küsida õigeid küsimusi ja kaasata olulisi abilisi nagu politsei, õigusabi, sotsiaaltöötaja, lastekaitse, psühholoog või psühhiaater. Interdistsiplinaarne koostöö on Põhja-Ameerikas oluliselt kasvav trend ja kasu saavad sellest nii patsient kui arst ja psühholoog. 

Kõige laiemalt võiks vaadata koostööle erinevate riikide vahel, eriti Eesti diasporaas. Eesti praegune olukord on paraku selline, et välja on rännanud oluline arv spetsialiste. Väljarändega kaasneb siiski ka positiivne pool: inimeste võimalused saada eriteadmisi ja uusi kogemusi, mis moodustavad tohutu teadmistepagasi, millest Eestil võiks kasu olla. Ikka on nii, et kui minnakse teise konteksti, siis tekib võime näha vanu kooslusi justkui uue pilguga. Kui inimene ei ole süsteemis sees, siis näeb ta seda süsteemi teise pilguga. Samas mõistab süsteemi nüansse paremini see, kes on selle sees. Kui need kaks vaatenurka nüüd ühendada, võib tekkida optimaalseid lähenemisi ja lahendusi. Mulle tundub, et Eesti tööturg on selle põhimõtte kenasti kasutusele võtnud infotehnoloogia ja täppisteaduste alal, mis on tohutult kasvanud, aga sotsiaal- ja tervishoiusfääri tunnustamine ja väärtustamine (seega ka sellesse investeerimine ja arendamine) on maha jäänud. Minu isiklik arvamus on, et sotsiaalteaduste vähemal määral väärtustamine on lühinägelik, sest terve ühiskond ei saa pikemas perspektiivis toimida teatava tasakaalu ja turvatundeta. Näiteks ilma adekvaatsete tugisüsteemideta nagu meditsiin, sotsiaalteenused ja hingeabi, on keeruline taastoota terveid ja rõõmsaid uusi põlvkondi, kes ka siia maale paigale jäävad. Seega tasuks õppida teiste riikide näidetest ja kindlasti migratsioonitrendides ehk mis töötab ja millest on vajaka, et saavutada optimaalne tasakaal ja heaolu Eesti kodanikele, kes siis omakorda kogu hingest meie riiki edendaksid, selle asemel, et endale ja oma lastele uus kodumaa valida.

Eesti omanäoline kultuur on mõjutatud keerulisest ja traumaatilisest ajaloost, kus on siiski säilinud nii mõnedki väga vanad traditsioonid.  Näiteks on Eestis väga vähe organiseeritud läänelikku religiooni. Samas on säilinud suhteliselt tugev versioon paganlikust kultuurist ja usundist (Eesti Päevaleht „Kas Eesti on kõige vähem usklik riik maailmas?“ 01.07.2014). Inimese aju on seatud nii, et meil on vajadus asjadest aru saada, neid kategoriseerida, näha seoseid nähtustes ja leida lootust kasvõi kõrgemas võimus. Igal rahvusel ja hõimul on oma uskumuste ja legendide süsteem, mis aitab neil suhtestuda keskkonnaga ja organiseerida/reguleerida iseenda arusaamist maailmast. Seega on loogiline, et kui organiseeritud religiooni on vähe, siis miski muu täidab selle koha, näiteks esoteerika ja spiritualism. 

Olen täheldanud, et eestlane läheb tihti lootust ja abi otsima nõia juurest või pöördub muu esoteerika poole. Teine probleem on “eneseravi” (self-medication ing. keeles) või põgenemine alkoholi ja uimastite abil. Ma arvan, et see näitab muuhulgas vajadust teenuse järgi, mis pakuks tuge ja aitaks emotsioonipuntraid lahendada. Miks peaks inimene valima just psühholoogi? Sest psühholoogidel on pakkuda teaduspõhiseid teraapiaid, nagu Käitumuslik-Kognitiivne Teraapia (KKT), mille efektiivsus on teaduslikult tõestatud (Butler, A.C., Chapman, J.E., Forman, E.M., & Beck, A.T. (2006). The empirical status of cognitive-behavioral therapy: A review of meta-analyses. Clinical Psychology Review, 26(1), 17-31.) 

Psühholoogia teenuse kasutamise teadvustamine ja “kultuur” on Eestis üsna uus nähtus ja vanemad põlvkonnad ei oska võib-olla selle peale tullagi, et võiks näiteks psühholoogi jutule minna, kui on hingeabi vaja. Sellist traditsiooni ju ei ole. Teenuse maksumus on muidugi teine probleem. Kolmas probleem on teenuse olemasolu ja kättesaadavus väljaspool suuremaid linnasid, nagu Tallinn ja Tartu. Neljas probleem võib olla ka regulatsiooni ja kvaliteedikontrolli puudumine, mis kaitseks tarbijat/patisenti viletsa teenuse eest (Eestis ei ole tänapäevani teraapiateenuse reguleerimise või litsenseerimise süsteemi, mis tagaks mingi kvaliteeditaseme). Siinkohal saab koostöö arstidega ainult abiks olla. Kui arst soovitab psühholoogi teenust patsiendile, siis vähemalt tõstab see teadlikkust sellisest abist. Psühholoogid peaksid arstidega koostööd tegema ja oma teenuseid tutvustama. Teenuse kättesaadavust peaks aga edendama riik/haigekassa (või ka erasektor praksiste näol). 

Psühholoogial on palju pakkuda ja paistab, et vajadus vastava abi ja teaduse järele on olemas. Psühhoteraapia on tulemuslikum, kui kliendi ja psühholoogi vahel on toetav ja positiivne koostööline suhe. Samamoodi valmivad parimad tulemused koostöös erinevatel tasanditel, kus osapooled panustavad oma tugevate külgedega ühise eesmargi nimel.

 

OSALE

Uudiskiri

SA MÜ ehk Metsaülikool Eestis on vabatahtlikkusele rajanev organisatsioon, mis on loodud eesmärgiga edendada arutelukultuuri, vaagida ühiskondlikke probleeme pakkudes neile lahendusi ning diskuteerida riigi tuleviku üle.

Kontakt

   Võta ühendust
   info@metsaylikool.ee
    Google Maps
MÜ SA a/a EE932200221029721408 (Swedbank)

Sotsiaalmeedia