Allar Jõks
11.08.2017
Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2008-2009. Usaldus. Eesti ja maailm“
Usalduseta ei ole tugev ei riik ega perekond. Mõlemas on vaja usaldust võita ja hoida ja mõlemais tuleb ette ka usalduse kaotamist. Alustuseks tuleb sõnastada, mis asi on üldse usaldus. Usaldus – see on usk millessegi. Usaldust kui demokraatia toimimise garanti ei või ega saa alahinnata. Kui kodanikud usuvad oma demokraatiasse, siis on nad valmis seda ka kaitsma. On ju aktiivne kodanikkond justkui demokraatia kilp. Toimiv ja tugev demokraatia on usaldusdemokraatia.
Provokatiivselt võiks küsida: kas on üldse võimalik võrrelda usalduse tekke, hoidmise ja kaotamise eeldusi perekonnas ja riigis? Kui perekonnas põhinevad suhted võrdsetel alustel (vähemalt Eestis), siis riigi ja kodaniku suhe ei ole võrdsete suhe.
Riigivõimul peab olema kodaniku usaldus, aga kas riik peab üldse usaldama ja kas ta saab usaldada oma kodanikku? On ju riik iseenesest usaldamatuse kehand, mis on loodud sisemise korra ja välise kaitse tagamiseks. Inimesed ei ole võimelised elama oma elu ilma riigi poolt kehtestatud reegliteta ja nende täitmise tagamiseks loodud sunnimehhanismita. Riigi sekkumiseta jooksid ja kihutaksid kodanikud end ju surnuks.
Kust tuleb usaldus?
Riigi ja kodanikkonna vahel on vaieldamatult olulisimaks usaldusavalduseks valimisakt. Valimiste kaudu usaldab kodanik riigile nii oma elu, tervise kui ka omandi. Mehe ja naise või siis vabameelsemalt väljendades inimeste vahelise suhtlemise suurimaks usaldusaktiks on abiellumine või perekonna loomine. Perekonna loomisel on määravad ühised huvid, jagatud väärtused ja armastus või kirg. Kõrvalmärkusena olgu mainitud, et Eesti Vabariigi seadused ei ava, mis asi on armastus. Aga juristide jaoks pole ükski takistus ületamatu, sealhulgas ka armastusele legaaldefinitsiooni andmine. Ühest 1999. aastast pärinevast kohtuotsusest abielulahutuse kohta leidsin järgmised read: „Abielu põhineb poolte vastastikusel tundel, mis tekib usaldusest ja lugupidamisest teineteise vastu ja mille abiellujad sõnastavad armastusena. Seega on tegemist isiklike mittevaraliste huvidega teise abielupoole vastu.”
Kodaniku ja poliitilise jõu vahelise võimusuhte loomisel on samamoodi oluline jagada ühiseid huve ja väärtusi. Kirg ei ole niivõrd oluline, kuigi mõne erakonna valijad paistavad mitu korda kirglikumad kui teised.
Eesti poliitiline eliit ei ole ka suutnud usutavalt sõnastada väärtusi, mille taha valijaid koondada. Õilsad loosungid ausast ja veelgi uuemast poliitikast langevad pärast valimisi tegelikkuse raskuse all kokku. Ühiseid huvisid on hoopis kergem sõnastada ja vajadusel ümber sõnastada, olgu selleks siis vaenlase kuju loomine või rahaliselt väljendatud hüved.
Usalduse võitmine
Võrgutamisel on lubatav iga võte, mis pole just ebaseaduslik. Kas on vahet vahenditel, millega valija või tulevase abikaasa pea segamini aetakse? Siin näib kehtivat õigustus: eesmärk pühendab abinõu.
Konkurendi halvustamine, pimestamiseks uhkete kingituste ja utoopiliste lubaduste ning peibutuspartide kasutamine toimib nii perekonna loomisel kui ka valimistel. Kuigi peibutuspardi kasutamise võimalused on abikaasat valides ahtamad ja kondoomide jagamisega on südant raskem võita kui hääli.
Valija oskamatus teha teadlikke valikuid võimaldab võimupürguritel pidada valija IQ-d võrdseks tema pea ümbermõõduga. Valimistulemused seda arvamust paraku ka kinnitavad.
Mida tähendab valija teadlik valik? Et ta oskab leida seoseid põhjuse ja tagajärje vahel. Kuidas seletada asjaolu, et valijad, kes ei pea õigeks tulumaksu alandamist, toetavad samal ajal palavalt tulumaksu alandamise eest lahingusse minevat erakonda? Andes oma hääle tulumaksu alandamise poolt, peaks olema kohatu eelarvekärbete üle viriseda. Valitsevad erakonnad realiseerivad nende valijate tahet, kes uskusid, et tulumaksu pidevalt alandades on võimalik üles ehitada tugev ja hooliv riik.
Usaldus põhineb teadmisel
Usaldusuuringuid lugedes võib leida seose informeerituse ja usalduse vahel: usaldus tekib teadmisest ja usaldamatus teadmatusest – need, kes on rohkem informeeritud, usaldavad ka rohkem ja vastupidi. See tõstatab küsimuse ajakirjanduse rollist. Jättes kõrvale osa, mis peabki pakkuma meelelahutust, paistab Eesti ajakirjandus siiski oma lugejat alahindavat. Õigustus kõlab õõnsalt: me pakume lugejale seda, mida ta soovib.
Ajakirjandus on neljas võim. See tähendab kohustusi ja vastutust, mitte ainult kasumi teenimiseks lugeja madalaima huvi tasemele langemist. Vastasel juhul võiks küsida: mis ajast peab meelelahutustööstus ennast neljandaks võimuks? Ajakirjanik peab olema lugejast suurem, vastasel juhul loobub ta vabatahtlikult oma võimust. Meedia peab oma eri vormides suutma poliitilisi otsuseid ja valikuid selgitada, analüüsida ja vajaduse korral ka mõjutada — mitte piirduma ainult kirjeldamisega. Viimasega saab rahuldavalt hakkama ka valitsuse pressiteenistus.
Ajakirjanik peab esitama ebamugavaid küsimusi – järjepidevalt ja halastamatult. Terve 2008. aasta suve kirjeldasid ajakirjanikud mustades toonides, milliseid lõikeid eelarvest tehakse. Jättes samas esitamata küsimuse, miks riigieelarvest kärpeid tegev krokodill sõi küll ära koolilaste lõuna, kuid jättis maitsmata riigieelarvest erakondadele eraldatavad 90 miljonit.
Vaevalt oleks 90 miljoni krooni ümberjagamisel võimalik päästa Eesti kultuur või turgutada sisejulgeolekut. Kuid pideva valusate küsimuste esitamisega on võimalik ehk natukenegi muuta Suure Peetri mentaliteeti Väikese Peetriga toidukoti jagamisel.
Mida teha aga siis, kui ei ole võimalik leida endale poliitiliste jõudude hulgast sobivat partnerit? Üks võimalus on anda protestihääl erakonnale, kes on ilmselge kaotaja. Sellisel juhul ei saa selline erakond vähemalt valija usaldust kuritarvitada. Tuues paralleeli taas paarisuhete pinnale, võib retooriliselt küsida: kas protestihääletamine ei ole sama mis … halastusseks?
Usaldussuhte lõpetamine
Tekkinud suhtes hoiab soojust hoolivus ja kindlust vastutustunne.
Hoolivus tähendab oskust –
kuulda, mitte kuulata,
mäletada, mitte mäluda,
näha, mitte vaadata.
Vastutusvõime on oma tegevuse või tegevusetuse tagajärgede tunnistamine. Vigade tunnistamine ja nendest õppimine muudab tugevamaks iga suhte.
Kindlasti ei ole vabariigi valitsus eesotsas peaministriga süüdi selles, et Eestit on tabanud majanduslangus. Kuid kuidas usaldada peaministrit, kes veel pool aastat tagasi pidas majanduse jahenemisele viitajaid paniköörideks? Ei olegi tähtis, kas tegemist oli olukorra teadliku
ilustamise või lühinägelikkusega. Nii valetamine kui ka rumalus on mõlemad riigi ja kodaniku vahelises suhtes taunitavad. Miljonit krooni väärt küsimus on: kas keegi on kordagi kuulnud peaministrit oma vigu tunnistamas?
Eelnev peaks veenma, et ei ole suurt erinevust, kas võrgutada valijat või tulevast abikaasat. Küll tekivad aga erinevused siis, kui on vaja tüütuks muutunud või ebameeldivast suhtest pääseda. Kui perekonnas on usaldus nullini vähenenud, siis on võimalik kooselu lõpetada.
Võimulolijate ja valija vahelises suhtes ei ole lahutusakt võimalik. Lätlased üritasid tulemuseta seadustada võimalust, et valija võiks parlamendi laiali saata. Ma ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et valijale parlamendi laialisaatmise õiguse andmine looks suurema usalduse. Pigem vastupidi. Valija oli, on ja jääb ikka oinaks – nagu Gruusias öeldakse. Öeldus väljendub kiretu hinnang valija mõjutatavusele. Manipuleeritav kodanik on demokraatiale suuremaks ohuks kui saamatu seadusandlik kogu.
Iga nelja aasta tagant toimuvat valimistehingut ei saa ka hea tahtmise korral pidada võimaluseks lahku minna. Meie poliitiline süsteem eeldab toimimiseks koalitsioone ja kompromisse. Selle tulemusena kaotab tähenduse, millise valiku me valimiskasti juures teeme. Võimukanali teises otsas on ikka ühed ja samad näod.
Perekonnas on pärast lahutust raske sellist olukorda ette kujutada. Mida teha? Eelnevast nähtub, et usalduse kaole ei ole riigi ja kodaniku vahelises suhtes võimalik reageerida. Mida ette võtta?
Arutelud riigikogulaste palkade üle ei too võimu juurde paremaid otsustajaid. Valimissüsteemi kergekäelise muutmisega võivad kaasneda ettenägematud tagajärjed. Kasinas võimukvaliteedis ei ole süüdi valimissüsteem, vaid pigem need, kes tagatubades valimisnimekirju kinnitavad. Ja ka valijad, kes neelavad heidetud konksu lihtsameelselt alla ning loovutavad kergekäeliselt oma hääle.
Seega muutub peaküsimuseks, kuidas parandada usalduse loovutamise kvaliteeti. Teisisõnu – kuidas teha valimiskasti juures paremini läbikaalutud otsuseid. Üks võimalus oleks valimistel ausa mängu põhimõtete juurutamine. See tähendab muu hulgas peibutuspartide käibelt kõrvaldamist ning valimisreklaamide mahu ja sisu piiramist eesmärgiga tõsta valimisväitluste sisulist taset.
Kui aga poliitiline eliit ei ole muutustest huvitatud? Kodanike vaikiv (passiivne) enamus võib ju arvata, et mis neist ikka oleneb. Ei maksa unustada, et vaikijaid ei kuule keegi.
Tuleb usaldada iseend kui kodanikke ning oma võimalusi kõrgeimat võimu teostada. Juhan Luiga on öelnud: „Ei ole tarvis austada valitsust ega riiki, küll aga on tarvis endast lugu pidada, ainult nii on võimalik kujundada ideaalset riiki.”
Just julgete ja mõtlevate inimeste ühiskond on vägevaim võluvits demokraatia hoidmiseks ja valitsejatele surve avaldamiseks. Miski muu kui tugevate kodanike kogu ei sunni avalikku võimu sisulisse diskussiooni astuma. Ainult internetis toetusallkirju andes mägesid ei liiguta. Üldjuhul tuleb eestimaalane protestima vaid siis, kui kaalul on isiklikud asjastatud hüved, nagu pension, toetused või palk.
Lauluväljakutäis rahvast ja kümned tuhanded prügitalgulised annavad lootust, et kunagi tullakse tänavale ka siis, kui on vaja oma demokraatiat kaitsta. Usalduse kaitsmine maksab, kuid usaldust maksab kaitsta.