Hans H Luik
11.08.2017

Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2008-2009. Usaldus. Eesti ja maailm“.

Juhtum New Yorgis

Juba siis, kui Maailmapanga president Paul Wolfowitz Türgi mošees kingad jalast võttis ja hiiglaslike aukudega sokid paljastas, oleks maailm pidanud mõistma: raha on läinud. Tõesõna, võib-olla olen ma liiga vihane ja marus, et kirjutada usalduse teemal just praegu. Ajal, mil usaldus kapitalismi ja üldse kogu maailmamajanduse vastu meie silme all sulab. Misasja nad seal New Yorgis teevad, need valgete käekestega Goldmanid, Lehmanid ja ülepea „-manid”? Igasugu onu Tomi onnikesed koondati tähtsa nime all AAA reitinguga väärtpaberiteks, müüdi suure hooga Euroopa rahvuslikele pankadele – ja nüüd kõrbevad Wall Streeti välja mõeldud „kinnisvaratuletised” seifides üle maailma. Goldmanid ja Lehmanid aga peavad FBI uurijate ees vastama kapitalismi põhiküsimusele: „Where is the money?

Vihaseks ajab see USA-st pärit pettuse ja uljuse segu.

Saame näha, kuhu viib välja tohutu usaldamatuse laine, mis on puhkenud Ameerika ja Euroopa pankade vahel, ja lõpuks kommertspankade ja nende klientide ehk meie ja teie vahel. Usaldamatus läheb kõvasti maksma. Igaüks teab, mis laenuintressi peab hädas laenaja praegu maksma. 18% aastas. 28% aastas. Kui üldse usaldatakse anda.

Minu kirjatükk on aga usaldusest, mitte umbusaldusest. Vajame usaldust enda ümber nagu seinaplaat vajab liimi, et püsida. Usaldus võib mõnest kohast ja mõnedest kontoritest ju kaduda. Vägev on aga tunda, kuidas inimesed tasakesi iga päev suheldes usaldust jälle juurde toodavad.

Juhtum Moskva kesklinnas

Olin tunnistaja

Kerges kalli kraega mantlis vene tüdruk astub GUM-i kaubamaja juures kaheksarajalise liiklusega tänavale. Peatub harilik Moskva sõiduauto, porine Toyota Landcruiser. „Vam po puti?” küsib tüdruk.

Juht nimetab, et sõidab Sokolnikisse. Kaks GUM-i kirjadega ostukotti joonistavad õhus kaare, neiu istub auto kõrvalistmele. Peagi jõuab ta turvaliselt kodu juurde ristmikule ja loovutab oma suva järgi mõned rublad reisiraha. Nii on Moskvas alati autosid peatatud, olgu Moskvitši või isekallutajat, ja ikka on võhivõõras autosse võetud, ilma et karta oleks mingit vägivalda, välja- või sissepressimist. Ja kõigist maadest just Venemaa linnades usaldavad kodanikud üksteist sedavõrd. Kas keegi võtaks Rio de Janeiros võõra pardale? Kas julgeb türgi tüdruk Frankfurdis hääletada? Teatage mulle, kui näete.

Juhtum Nevada kõrbes

Minu endaga

Astun lastega restorani Kuum Krabi ees rendiautost välja. See restoran sai muuseas Las Vegases aasta auhinna. Auto poole tuleb latiinomees, hele särk, lips, „hellõu söör” ja nii edasi. Ulatan talle auto võtme ja saan vastu väikese lipiku mu rendiauto numbri ja kellaajaga. Hele särk hüppab autosse, annab talda, ja läinud ta ongi. Kui krabi krabistatud, seisame lastega taas restorani trepil, käsi õieli sellesama lipikuga. Nurga tagant veereb välja rendiauto, teenindaja hüppab välja, minu poolt paberilipik pluss viis dollarit, tema poolt auto võti. No kellele te julgeksite näiteks Riias autovõtme anda, jäädes pärast, suvaline lipik käes, oma autot ootama?

Tegelikult pakub Tallinnas üks hotell samuti nõndanimetatud vallet parking’u teenust. Ma jätan hoolega meelde noormehe näo, kellele autovõtmed ulatan… sest mine isahane tea. Ei tähenda ju midagi, et mees oli pestud-kammitud ja seisis prominentse hotelli ees, kui teda enam seal ei ole.

Juhtum Kadaka turul, Tallinn 1987

Olin julgestaja

Teet ja üks aserbaidžaanlane olid autoturul kokku leppinud, et piimakohvi karva Žiguli-08 vahetab omanikku. Aser müüb ja eestlane ostab. (Aserid tõid neid mingi nipiga otse Samaara tehasest. Polnud

tarvis autoostuluba ega midagi.) Auto on kange, esimene esirattaveoga Vene sõiduk, kui mäletate. Teet on hinna kokku leppinud. Ja seal me korraga seisame, aser ja tema sõber ning Teet ja mina, ega saa kuidagi üksteise kätest lahti lasta. Aser hoiab kinni autovõtmest, Teet rublapakist. Kumbki ei julge esimesena lahti lasta. Aserid hõiklevad omavahel. Teet rahustab: „Ladno, vsjo normalno.” Ikkagi ei lase üks lahti rahast, teine võtmest. Aserid on eemal oma kodust, võõral pinnal. Teet ja mina aga teame, et tõmmud muulased teevad tihtipeale „tünni”. Seekord ei teinud. Niisugune usaldushetk siis.

Usaldus on süsteemi kategooria, ja selle süsteemi nimi on elukvaliteet. Usalduse määr mõõdab jõukust ja õnne. Kes pälvib usaldust ja suudab ise paljusid usaldada, selle äritegevus saab suure võimenduse. Keda usaldatakse, see saab teada rohkem kui teised ja tegutseb seetõttu täpsemalt. Usaldamatus on katk, see on ajaraisk, see on negatiivne energia. Keda pank usaldab, sel on taskus kerge plastist kaart. Keda ei usalda, Peruus või Marokos, see hoiab põrandapraos sularahapakke.

Arengumaade kodudest padja alt leiate rohkem sularaha ja väärtasju kui rikkas Skandinaavias. Sest vaeste inimeste pangandus käibki peidetud aarete kaudu. Usaldust pole. Sain võimsa inspiratsiooni Francis Fukuyama raamatust „Trust” („Usaldus”). Filosoof uurib, kuhu eri rahvad on oma umbusu või usaldusega jõudnud.

Miks pole Kanadas tekkinud USA-väärseid suurfirmasid? Küsib autor. Ometi pole Kanadas vähem maavarasid ja kliimagi sobib tootmiseks sama hästi. Vastus: Kanada suurlinnades domineerib katoliiklik mõttelaad, kus firma tähendab eelkõige palju onupoegi ja tädimehi ühes kontoris. Töölegi võetakse mitte tingimata parim kandidaat, vaid see, kelle perekonda tuntakse. See tähendab ühtlasi, et kui noor töötaja peab end halvasti üleval, teatakse alati, kust leida noormehe onu või isa, kellega asja arutada.

USA-s aga panevad võhivõõrad jänkid oma raha kokku ja suured äriühingud moodustatakse ainult ühe eesmärgi nimel ja ühe lepingu alusel, mida usaldatakse. Just sellised aktsiaseltsid koondavad hiiglaslikke vahendeid ja saavutavad kiirema tõusu kui perefirmad. Kui juhataja ei sobi, saab ta „kinga” ning valitakse uus ja parem. Perekonnasuhted pole olulised. Juhatajatelt nõutakse fair play’d kõigi aktsionäride suhtes. USA suurfirmad usaldavad aga omakorda avatud tööbörsi ja palkavad andekamaid ülikoolilõpetajaid kogu maailmast. Päritolu ei loe. Eesti poisid-tüdrukud saavad suurfirmadesse pakkumisi, kui lõpetavad USA ülikooli oivaliselt. Samuti kiidab Fukuyama Jaapani majandust võrreldes Hiina Vabariigi (Taiwani) omaga. Fukuyama väidab, et jaapani perekond võis majandusasjad rahumeeli usaldada sulase kätte, kui perepoegade pea polnud õigele kohale kasvanud. Sulane võidigi pere liikmeks võtta, sest ta oli tubli mees ja pidas põldu hästi.

Hiinlane oma konfutsianistlikus alistumises otsis alati partnereid oma klanni, küla või sugukonna seast. Keegi pidi kedagi sokutama, soovitama, ilma protežeeta noor andekas hiinlane läbi ei löö. Jaapanis seevastu tekkisid tuntud firmad, kus lojaalsust näidati üles ühise eesmärgi ja oivalise töö suhtes. Kes on mis prefektuurist pärit, pole seal oluline.

Ja Lõuna-Itaalia ning tööstusliku Põhja näide. Traditsioonilises Sitsiilia ühiskonnas ei hakka keegi silda ega suhkruroovabrikut ehitama, kuigi seda on alevile väga tarvis. Ikka oodatakse, et asja võtaks ette riik või kirik. Perekondade vahel ei teki piisavalt ühistööd ja solidaarsust, et panna kokku vahendid ja saavutada üheskoos sõnastatud eesmärk. Klannide vahel hoiab usaldust „aumeeste” ehk mafioosodevahendusteenus. Kui neile meestele on lubatud, siis usaldatakse ka, et lubadus leiab täitmist. Põhja-Itaalias seevastu leiti kiiresti tee mõistliku tööjaotuseni, töötegija võib ühiskonnas kiiresti karjääri teha ja suhteid luua, ilma et laseks end segada sellest, kelle suurperele üks või teine manufaktuur kuulub. Nii kirjutab raamat „Trust”.

Muidugi hakkab eestlane neid näiteid lugedes peeglit otsima. Oleme me ise pigem avatud ja usaldavad? Hmm… kui rääkida kuulsaimast põhja-itaallasest Eestis, senjoor Ernesto Preatonist, siis küllap oli Eesti ühiskond väga usaldav, senjoor aga andis õppetunni nii Eesti börsiaktsionäridele kui ka riigiametile.

Eestlane ise pälvib küll usaldust, seda tõendavad konkreetsed arvud. Intrum Justitia mõõtmiste järgi (2007) on eestlased Euroopa Liidu kõige kiiremad arvete tasujad. See puudutab eraisikuid: eestlane maksab kauba või teenuse eest keskmiselt 14,1 päeva jooksul. Ka Eesti firmad täidavad oma kohustusi kiiremini kui näiteks Taani firmad, Eesti firmadest kiiremini tasuvad kasutatud hüvede või kauba eest ainult Norra ja Soome ettevõtted. Kusjuures meie ettevõtted muutuvad Euroopa Liidus olles üha korralikumaks. Eesti äriühingud hilinevad praegu arvete maksmisega keskmiselt kaheksa päeva, võrreldes 11 päevaga aastal 2004. (Ivar Tammemäe andmed aastal 2007. Pärast hiljutist usaldusroima USA pankades muutub muidugi ka eestlase maksekäitumine. Enne suurt rahakriisi pälvisime aga Rootsi pankade usalduse ja eestlane sai oma ajaloolise olemasolu jooksul kõige suurema rahavõimenduse. Meile anti raha ette kahekümne-, kolmekümneaastase tasumisajaga! Nagu kriise ja sõdu enam polekski.)

Rahvusvahelised Eesti lood

Meie ja teised rahvad – järjest rohkem saab eestlane maailmast kogemusi, mille najal end võrrelda. Reklaami- ja turundusinimeste seas pole kindlasti teadmata Eesti ja Baltikumi suurima reklaamifirma saaga. Eestlased alustasid ja laienesid. Lätis läks kõik libedalt. Leedus aga tuli iga uut raamatupidamis- või kujundusprogrammi esmalt umbusalduse eest kaitsta, kuigi pärast vastupunnimist ja uhkuse mahasurumist võeti ka seal edulised uuendused ilusti vastu.

Pärast kaht edukat Ukrainas tegutsemise aastat võtsid asjad aga drastilisema pöörde. Ühel päeval helistati asutajatele ja öeldi, et Ukrainasse lennata pole enam tarvis. Asutajad pidid omaenda kontori akende all Kiievi kevadiste kastaniõite paistel majandusmiilitsa abiväge ootama. Ometi võideti firma taas tagasi, kõik oli ilus, lätlased-eestlased-leedulased juubeldasid… kuni just siis hakkas eestlastel ühel hetkel „katus sõitma”.

Rahulikes vetes arenev firma oleks „kotkaks” muutunud eestlaste tõttu lõhki läinud, kuid just leedu juhataja katoliiklik konservatiivsus päästis firma lõhkiminekust. Kui nad surnud ei ole, on kõik need mehed nüüd euromiljonärid… Seda lugu teavad paljud, ometi peaks keegi selle ka äriõpikutesse kirja panema, sest usaldus ja usaldamatus esinevad harva koos nii õpetlikus vormis.

Eesti mees pole kunagi olnud nii rahvusvaheline nagu praegu. Siim Kallas, läbi ajaloo kõige kõrgemasse riigiametisse pääsenud eestlane, võib rääkida maailma suurima majandustsooni, euroliidu juhtimise tehnikast. Räägibki, suuremas või väiksemas seltskonnas.Siim räägib, et sealsetes kabinettides pole enam tähtsust, kui suurest riigist keegi on sinna saadetud. Ka peaministrite arutelul kuulatakse lätlast või slovakki sama pikalt kui prantslast, kui aga argumenti on. Eestlastest palgalised turva-Rambod Ameerika eraturvafirmades Iraagis võivad rääkida, kuidas tuli tuha all hõõgub. Räägivadki, pigem väga väikses seltskonnas.

Nad räägivad sellest, et suur Iraagi riik on valesti moodustatud, vaen eri usku inimeste vahel on tuhandeaastane ning ei näe meie silmad seda, millal šiiidid hakkavad usaldama kurde või sunniidid šiiite.

Meie äritegelased õpivad tundma rumeenlasi, marokolasi, asereid, rääkimata oma suurest koduõuest Baltimaades ja Skandinaavias. Sportlased ja nende kaaskond arutlevad hiljutisi Hiina-elamusi. Sellest kõigest kujuneb rahvuslik kogemus. Kui kodumaine äritegelane lendab võõrasse linna toimetama, otsib ta üles Eesti aukonsuli või atašee ning küsib: keda ja mis tingimustel saab siinmail usaldada? Ütlen EV välisteenistuse kiituseks: talle vastatakse ausalt ja värvikalt.

Eesti igapäevane usaldusloome

Nagu mõõdame Eestis oma inimarengut, nii tuleb hakata mõõtma ka usaldust. Praegu toimivad abstraktsed küsitlused, kus võrdlustabelisse satuvad võrreldamatud objektid, nagu Eesti Pank ja Eesti Politsei. Aga konkreetselt: Kas suudame raskel ajal teha koostööd? Kas naabrid jagavad autot ühises suunas kulgemiseks? Kas võlgnikud ja võlausaldajad suudavad vastastikku järeleandmisi teha, et üleüldse mingi raha liikuma pääseks? Kas suudetakse kokku leppida, kes ulatab enne võtmed, kes raha? Kas usaldame telefoniga rääkida, ilma et võim pealt kuulaks? Kas eesti aktsionärid suudavad uskuda, et välismaa aktsionärid tahavad samas firmas sedasama asja: ettevõtte õitsengut? Kas kogume koju bensiini, suhkrut ja konserve? Kas majaelanikud teatavad, kui meie vanaonu pole pikka aega korterist väljas käinud või kui vaene perekond oma lapse kuhugi „kaotab”?

JA HÄDAVAJALIK TILGAKE UMBUSALDUST: Kas Eesti valija suudab järgmistel valimistel umbusaldada erakondi, kes rahva raha oma erakonna populaarsuse nimel laiali pildusid?