Jaanus Harro
12.08.2017
Hariduse ja harituse juurde ilma ajuta mõistagi ei jõua. Mõistmaks järgnevat, on kasulik teada põhilisi tõsiasju ajust ja käitumisest:
- psüühika ongi ajutalitlus
- ajutalitlus põhineb närvirakkude suhtlemisel
- närvirakud koos gliiarakkudega moodustavad kogukondi
- nende kogukondade koostöös moodustuvad kõrgemat järku talitlusüksused
- psüühilised funktsioonid tekivad ajus ruumiliselt hajusalt paiknevate võrgustike koostöös
Aju peenehituses ja talitluses on ühtaegu palju jäika ettemääratust, palju plastilisust ja palju pealtnäha ülearust enesekordust. Aju kannab endas evolutsioonis kogunenut ja kaldub käituma iidsete reeglite järgi. Parafraseerides tuntud kõnekäändu – inimene mõtleb, aga aju juhib. Mis võiks seda paremini illustreerida, kui esimesed autentsed joonis-tused inimese ajust Andreas Vesaliuse 1543. aastal ilmunud raamatus De humani corposis fabrica. Vesalius pidi piirduma hukatud kurjategijate lahkamisega ning pildikssaanud aju omanik kindlasti endale just niisugust igavest jäädvustamist ei kavandanud – kuid tema ajus toimunu viis ta selleni. Paul MacLean’i (1990) elegantne üldistus, nn kolmetine aju, räägibki sellest, kuidas aju kannab kaasas evolutsiooni varasematel etappidel omandatud olulist riistvara, mis laseb teha paljud otsustused meie eest ära. Näiteks ei pea me otsustama, kas hingata või mitte hingata, ja kui energiavarud kahanevad alla aju seatud taseme, ütleb ta meile, et süüa on vaja.
Teadmised ajust on kiiresti kasvanud, kuid arusaamine pole sammu pidanud, nii et faktid toidavad spekulatsioone, sealhulgas ka aju ja hariduse vastasmõju kohta. Asjaliku ülevaate arusaamisest pakub näiteks OECD kokkuvõte (2007). Õhtumaist inimest on kerge suurte arvude nimetamisega hullutada – näiteks et aju kiireima arengu perioodil, 10. ja 26. rasedusnädala vahel, lisandub veerand miljonit närvirakku minutis. Aga kui neist suurem osa ei sureks kiiresti, poleks see jätkusuutlik. Niisiis ehitatakse aju looteperioodil palju kordi ümber. Sünnihetkel on närvirakkude arv maksimaalne. Kas peaksime sellest järeldama, et siis algabki taandareng? Veel hiljuti arvati, et pärast sündi inimese ajju uusi neuroneid juurde ei tule. Nüüd teame, et tuleb küll (Eriksson jt, 1998), kuid mitte seda, kuidas uued neuronid vanadega koostöösse asuvad. Igatahes näib aju plastilisuse võtmekoht olevat neuronitevahelist suhtlemist teostavates sünapsipiirkondades – sünapside ja neid kandvate neuroniosade tekkimine ja kadumine on väga dünaamiline kogu elu.
Neuronite ehituse dünaamika mõõtmine on väga töömahukas. Palju kiiremini saab mõõta geenide ekspressiooni. Geenide ekspressiooni profiil on kõige dünaamilisem embrüonaalsel ja looteperioodil ning vastsündinu- ja imikueas (Kang jt, 2011). Sellest järeldub muu hulgas, et hariduse omandamise kohta nii lihtsalt midagi teada ei saa. Neuroplastilisus mõõdetuna teiste meetoditega paistab jätkuvat kogu elukaarel. Peaaegu kõike saab ära õppida mingil määral ükskõik millises eas, kuigi mõnede oskuste jaoks leiduvad arenguaknad on eri vanustele, mil neid omandada on märksa lihtsam. Samuti kehtib kogu elukaarel reegel, et hallid ajurakud, mida ei „liigutata”, kaotavad oma suhtlemispotentsiaali, ja oskused, mida ei tarvitata, taandarenevad koos sellega.
Sünaptilisel tasandil näeme kindlasuunalisi protsesse erutus- ja pidurdussünapsite arvukuse muutuses läbi lapse- ja teismeliseea: aju otsmikukoores kasvab erutussünapsite arv kuni umbes viienda eluaastani ja hakkab siis vaevumärgatavalt, kuid kümnenda eluaasta paiku kiiremini kahanema (Insel, 2010). Täiskasvanueale omane erutussünapside tase saab paika ligikaudu passi saamise ajaks. Pidurdussünapsite arv seevastu on aju otsmikukoores väike 15-nda eluaastani, kuid kasvab siis kiiresti erutussünapsite arvust mööda. Kiire kasv aeglustub 20-aastaselt, kuid jätkub 20-ndate lõpuni. Mida see kõik hariduse omandamisele tähendab? Täpselt ei tea, kuid tõenäoliselt seda, et parimad õppimise meetodid ei pea igas eas samad olema. Aju arengu etapilisust saab jälgida mitmel neurobioloogilisel tasemel. Tähelepanelikud emad-isad ja kasvatajad kasutavad seda etapilisust juba ammu, aju-uurijad peavad järele ruttama.
Hariduse omandamisel indiviidi aju kindlasti muutub. Väga tõenäoliselt ei saa kunagi olema võimalik ajust välja lugeda, mitu ainepunkti on inimene kogunud, millise õppekava läbinud või millise kraadi omandanud. Seevastu saab mitte liiga kauges tulevikus hariduse üldise mõju ajus nähtavaks teha, ja miks mitte ka mõõdetavaks, kui mõõtu kuritarvitama ei hakata. Aju areneb muidugi ka ilma formaalse hariduseta, geenide ja keskkonna koosmõjul. Ah jaa, geenid. Nüüdseks on selge, et iga vähegi kompleksset psüühika omadust, saati siis käitumist, kallutab ilmatu suure hulga geenide variatiivsus. See on täiesti paratamatu juba kasvõi sellepärast, et põhjusi, miks haridust omandatakse, on palju. Me oleme Eestis leidnud kolme tuntud geenivariatiivsuse olulise mõju ülikoolihariduse omandamisele ja see mõju ei ole olnud väike. Ainult et mitte just seal, kust kõige esimeses järjekorras otsiks. Esiteks uurisime seda, kas aastaid käitumisteadustes kõige suurema tähelepanu all olnud molekulaargeneetiline variatiivsus, serotoniini transportergeeni promooterpiirkonna polümorfism 5-HTTLPR, mis suurendab ärevushäirete ja depressiooni tõenäosust (Lesch jt, 1996), võiks seda teha ka Eestis – ja tulemus oli hoopis vastupidine, riskigenotüübiga inimestel oli ärevushäireid 25. eluaastaks vähem olnud. Kuid me leidsime, et neil on oluliselt sagedamini omandatud ülikooliharidus (Kiive ja Harro, 2013), mis muidugi tagab paremad toimetulekuvõimalused. Juhus? Vahest siiski mitte, sest avaldamist ootavad samalaadsed tulemused veel kahe geenivariandiga: Eestis on omandanud ülikoolihariduse eelistatult n-ö riskivariantidega inimesed. Mis kokkuvõttes näitab, et püüd hariduse poole on mitte ainult enda tugevuse ärakasutamine, vaid ka üks võimalikest toimetulekuviisidest enda nõrkustega, ja mida kättesaadavam haridus on, seda rohkem on põhjusi seda taotleda.
Niisiis, mida aju arvab haridusest, oleneb sellest, mida inimest ümbritsev keskkond haridusest ootab ja missugust haridust pakub. Siiski, et aju muutumisvõime on muinasjutuline, kujuneb aju ja hariduse suhetes alati määravaks teguriks tahe. Mis muidugi on ka üks ajutalitlustest.
Missugused suhted valitsevad aju ja harituse vahel? Mis on haritus? Loengupäeval ütles kollektiivse teadmuse kogum Vikipeedia (2012): „Haritus on inimese teadmiste ja kogemuste kogum, mida erinevalt haridusest ei kirjeldata läbitud koolide tunnistuste kaudu.” Kui mille kaudu siis? Mõnikord on paremini mõistmiseks kasulik küsida, et kuidas öeldaks teistes keeltes. Paul Saagpaku eesti-inglise sõnaraamatus haritu-tüvelisi sõnu uurides näeme, kuidas harituses peituv tähenduslik mitmekesisus üsna mitmes suunas laiali valgub. Siiski, haritus ise on vähem mitmemõtteliselt state of being educated (or learned), (teaduslik) erudition, learning. Ehk siis ikka tugevasti haridusest tulenev ja ära õpitud. Kuid mulle meenub, et professor Kaljo Villako armastas haritust defineerida hoopis nii: haritus on see, mis jääb siis alles, kui kõik on ära unustatud. Mida ütleb moodne eesti keel, EKI hallatav online eesti-inglise-eesti sõnaraamat? Sealt laekus loengupäeval haritusele kaks vastet, eruditeness ja pansophy. Viimane aga tähendab kõiketeadmist ja eruditeness-otsingu peale küsis Wikipedia: Did you mean elusiveness? See on juba lõbus küllalt, et otsingud lõpetada, jätta ülejäänud keeled rahule ja leppida sellega, et harituse mõistmiseks peabki vähemalt Metsaülikooli lõpetama. Kadunud Pjotr Kapitsa muidugi soovitanuks veelgi rohkem.
Kes nii palju ei viitsi, võib piirduda umbes 1989. aastal „Vanemuises” toimunud ja haritusele pühendatud Teisel Sõltumatul Noortefoorumil kõlanud tõdemusega Abi-Piirissaare Dalinistlikult Kõõlult: „Harituse küsimus on pseudoküsimus, sest kui Allah tahab, siis on haritus, ja kui ei taha, siis ei ole” (tsiteeritud mälu järgi).
Päris kindlasti on haritus, harituse poole püüdlemine, harituse väärtustamine aju seisundid. Kuid millised? Tõsiteaduslikku vastust ei saa olla enne, kui harituse mõiste ühtsemaks muutunud on. Arvata võib, et haridust omandav aju, hariduse saanud inimese aju ja harituse poole pürgiv aju elavad läbi mõneti sarnaseid muutusi ja on peenehituselt ja talitluselt omavahel tublisti sarnasemad kui haridusteel mitte kaasas olnud aju nendega. Kui aga haridust ja haritust erinevateks nähtusteks pidada, nagu me tihti teeme, siis tundub palju huvitavam see, mille poolest erinevad ajus hariduse ja harituse poole pürgivad protsessid. Kaldun arvama, et erinevusi leidub vähe tunnetuslikes, kognitiivsetes protsessides nagu näiteks mälu. Korraldaksin aga mõtteeksperimendi, võttes appi kolmetise aju ning Jaak Panksepa käsitluse emotsioonide neurobioloogiast (Panksepp, 1998). Panksepa töö on kõikidest emotsioonide neurobioloogilistest käsitlustest kõige terviklikum ja detailsem ühtaegu, kuigi tõenäoliselt veel kaugel viimasest sõnast – ta ise on oma teooriat korduvalt muutnud. Panksepp eritleb seitset emotsioonilist-motivatsioonilist närviringet, tundmuste voolusängi, mida tähistab suurte tähtetega kirjutatud tavakeelsete sõnadega: SEEKING, RAGE, FEAR, LUST, CARE, PANIC, PLAY. Eestikeelselt võiksid olla ootusärevus ja otsinguiha, viha, hirm, himu, hoolimine, meeleheide, rõõm. Nendes voolusängides alguse saavad ja väge koguvad – või kuhtuvad – tundeelamused saavad algtõuked kolmetise aju vanimast kihistusest ja vormitakse primaatidel teadvustatuks uusimas ajukoores, kuid eristuvad nad üksteisest kõige paremini aju evolutsioonilises vahevöös, limbilises süsteemis. Kas võikski nii olla, et meie ebamäärane, kuid kindlameelne vahetegemine hariduse ja harituse vahel tuleb mitte sellest, kui palju keegi teab – võimatu on olla haritud teadmisteta –, vaid sellest, kuivõrd keegi teada tahab, ja miks? Aafrika vanasõna ütlevat: „Mitte teada on halb. Mitte teada tahta on halvem.” Niisiis mõtteeksperiment – vt tabelit allpool (kasutatud kirjanduse lõpus fail “Mõtteeksperiment). Panin kirja seitse närviringet ja püüdsin – ehk null kuni +++ skaalal hinnata, kui tugevat voolu neis vaja läheb, et saaks hariduse või oldaks haritud. Proovige ka.
Eks igaüks ole oma koolide toode ja minu omad on olnud parimate hulgast, kuid siiski – mulle näib, et hariduse omandamisel on mängus kõik emotiivsed närviringed natuke, kuid hirmu-muret ja paanikat-sotsiaalset ärevust ekspluateerib haridussüsteem rohkem kui teisi. Harituse jaoks pole aga vihal, suguhimul ega meeleheitel tähtsust. Uudishimu ja mängurõõm, sellest peaks piisama.
Kokkuvõtvalt võib öelda üht eelnevat humoristlikku ütlemist parafraseerides, kuid täie tõsidusega: haritus on siis, kui aju tahab, ja kui rõõm uuest teadmisest või mõttest on suurem kui eelmistest. Kui kellelegi tundub see määratlus liiga originaalitsevana, siis võiks haritus ju olla ulatuslike teadmiste valdamine, oskus neid loovalt ühendada, võime enda teadmiste piirid ära tunda ja iha veelgi rohkem teada saada. Ka sellega peaks aju nõusse jääma.
Kasutatud kirjandus
Eriksson, P. S., Perfilieva, E., Björk-Eriksson, T., Alborn, A.-M., Nordborg, C., Peterson, D. A., Gage, F. H. (1998). Neurogenesis in the adult human hippocampus. – Nature Medicine, 4, 1313–1317.
https://et.wikipedia.org/wiki/Haritus (8.08.2012)
Insel, T. R. (2010). Rethinking schizophrenia. – Nature 468, 187–193.
Kang, H. J. and 25 co-authors. (2011). Spatio-temporal transcriptome of the human brain. – Nature 478: 483–489.
Kiive, E., Harro, J. (2013). The effect of serotonin transporter gene promoter polymorphism on adolescent and adult ADHD symptoms and educational attainment: A longitudinal study. – European Psychiatry, in press.
Lesch, K.-P., Bengel, D., Heils, A., Sabol, S. Z., Greenberg, B. D., Petri, S., Benjamin, J., Müller, C. R., Hamer, D. H., Murphy, D. L. (1996). Association of anxiety-related traits with a polymorphism in the serotonin transporter gene regulatory region. – Science 274, 1527–1531.
MacLean, P. D. (1990). The Triune Brain in Evolution: Role in Paleocerebral Functions. Plenum Press.
Panksepp, J. (1998). Affective Neuroscience: The Foundations of Human and Animal Emotions. Oxford University Press.
Understanding the Brain: The Birth of a Learning Science. – OECD, 2007.