Eesti noorte vaimsest tervisest

Merle Purre
15.06.2018

Merle Purre on sotsioloogia doktorant Tartu Ülikoolis, uurides inimeste hoiakuid psüühikahäirete ja abi otsimise kohta. Artikkel noorte vaimsest tervisest tõukub autori 2015. aastal semiootika erialal kaitstud magistritööst. Alates 2013. aastast tegutseb ta Peaasi.ee tiimis. Aktivismi ja teadusarmastuse tuules on ta ellu kutsunud noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine.

Noorus on aeg, millele õhkamisi tagasi vaadatakse. „Oh, kui mina veel noor olin…,“ mõeldakse heldimusega elu algusaastatele ja rännatakse mälestustes.  Ent lapsekingadest täiskasvanurolli kasvamisega kaasnevad muutused ja kohanemine; aina kiiremas tempos areneva maailmaga silmitsi seismine loob ebakindlust. Kui perekondlik toetus ei varusta noort võimalustega koguda oma pagasisse häid toimetulekuoskuseid, vaid jätab ta kaitsetuna ilmatuulte kätte, pole kaasa võetavad mälupildid sugugi roosilised, vaid kaetud okaste ja kriimudega. Ning halvimatel juhtudel ei jõutagi ikka, kus võiks nooruse läbielamisi meenutada.

Eesti noorte mured ja hoiakud

Tervise Arengu Instituut on uurinud Eesti kooliõpilaste tervisekäitumist – leiti, et kolmandik 11–15-aastastest lastest hindab oma tervist väga heaks ning 55% heaks. Rahuldavana näeb enda tervist 12% ja väga halvana – õnneks – vaid üks laps sajast. (TAI 2015: 77) Teeb rõõmu, et valdav osa noori hindab oma tervist positiivselt. Tuues valgusvihku vaimse tervise, pole pilt enam sugugi nii selge. Pahatihti käsitletakse vaimset ja füüsilist tervist eraldiseisvate nähtustena, mitte ühe mündi kahe poolena. Näib, et ka Eesti noorte puhul võib nõnda olla.

Noorte vaimse tervise portaali Peaasi.ee poolt 2015. aastal korraldatud veebiküsitluse käigus uuriti muuhulgas, milliste vaimse tervise muredega seoses on noored (vanuses 14–26) internetist infot otsinud. Murede esikolmiku moodustasid masendus, väsimus ja ärevus, neile järgnesid rahulolematus kehakaaluga, uinumisraskused, peavalu, liigne ärrituvus ja pikaajaline halb tuju. Noormeeste seas olid kõrgel kohal ka keskendumisraskused. Analüüsi käigus ilmnes, et vastanud noortest 85% tunneb kedagi, kel on mõni küsitluses nimetatud või muu vaimse tervisega seotud probleem. Peamiste muredena, millega eakaaslased kokku puutuvad, nähakse depressiooni, väsimust ja stressi. Korduvalt mainiti ka järgmiseid muresid: keskendumisraskused, ülekoormus koolis või tööl, unehäired, suhteprobleemid, motivatsioonipuudus,  ärevus, narkootikumide või alkoholiga seotud mured, läbipõlemine, paanika, probleemid kehakaalu ja toitumisega ning enesekindlusega, samuti rahalised probleemid ning mured tuleviku pärast. Rõhutati asjaolu, et koolis või tööl on väga suur pinge ning ühiskonnas võib tajuda stressitekitavat sundi olla edukas:

     Tänapäeva noored on väga aktiivsed ja tahavad palju teha ja jõuda. Korraga käiakse koolis ja tööl ning sellest tulevad tihti üleväsimus ning tööde kuhjumine, ületöötamine ja pinged. Enda vastu ollakse ka väga nõudlik ja kriitiline, mis ei tule antud olukorras kasuks. (N, 18)

     Paljud probleemid saavad alguse gümnaasiumis, kus on vaja suunata väga palju energiat asjadele, mis noorte jaoks on tegelikult väga tühised. Iseenda, hobide ning ka une jaoks ei jää tihtipeale päevas mitte ühtegi tundi. See kulutab noort inimest väga palju. (N, 19)

     Oleme oma sõpradega seda korduvalt arutanud ja nõustunud, et sotsiaalne surve olla edukas tekitab palju stressi. (N, 20)

2015. aastal kaitstud magistritöös uurisin, kuidas räägivad Eesti noored (vanuses 13–26 aastat) vaimsest tervisest ning millised on nende hoiakud psüühikahäirete suhtes. Diskursusanalüüsi eesmärgil viisin läbi grupiintervjuusid noortega põhi-, kesk- ja ülikoolides, noortekeskustes ja huvialaringides üle Eesti. Lisaks sellele analüüsisin eluloointervjuusid noorte inimestega, kes on oma elus depressiooni kogenud.

Meie noored on küllalt teadlikud sellest, et vaimse tervise temaatika on ühiskonnas tihti tabuteema – ning vaidlevad sellele sageli vastu. Vestlustes toodi välja, et vaimse tervise temaatika on niisama oluline kui füüsilise tervise eest hoolitsemine. Tõdeti sedagi, et niisama loogiline-loomulik kui perearsti nimekirjas olemine võiks olla ka enda psühholoogi olemasolu. Esines mitmekesiseid arvamusi vaimse tervise spetsialistide, eeskätt (kooli)psühholoogide ning psühhiaatrite kohta, mille puhul lähtuti nii ekraani vahendusel kui isiklikus elus kogetust. Sama võib öelda ka hoiakute kohta ravimite võtmise suhtes – lisaks hirmule kõrvaltoimete ees väljendati kartust, et nende võtmine (või asjaolu, et arst on need välja kirjutanud!) jätab külge häbimärgi. Vaimse tervise probleemide häbimärk ehk stigma on mu sügav erialane huvi ning sellele on käesolevas kirjatöös pühendatud alapeatükk.  

Üheks magistriuurimuse osaks oli välja selgitada, kas noorte vestlustes ilmneb keskseid metafoore. Depressioon kui „must auk“ ei tule ilmselt märkimisväärse üllatusena; samuti võrdlused heleduse-tumeduse skaalal ning liikumine üles-alla suunal. Huvitav oli aga see, kui läbivalt ja mitmekesiselt olid intervjuudes esindatud üksindus ja üksildus.

Nii võidi üksinda jäämist näha probleemide põhjustajana: Ta oli liiga üksik, sellepärast tal oligi, kuulis hääli ja nii edasi. Suurest töökoormusest ja lakkamatu väsimuse tsüklisse sattumisest tekkinud probleemidena nähti magamatust ja ülekoormatust, seda just vanemate inimeste seas. Selle tagajärjel kannatavad sotsiaalsed suhted – üksindus on probleemide tagajärg: Ja nagu aega enam pole, siis.. mitte kellegi jaoks, ja nagu lõpuks oledki üksi jäetud. Ka häirete ravimata jätmisel on üksindus üks olulisemaid ähvardavaid ohte: (Intervjueerija:) Mis Kaarlist võiks saada, kui ta abi ei otsi? – Vajub sügavasse masendusse… Jääbki siukseks kurvaks ja üksikuks. [—] Jaak, ma arvan, muutuks lihtsalt nagu väga kinniseks inimeseks. –  Väga üksikuks. “

Üksindust võidakse näha teerajajana vägivaldsele käitumisele. Sellises tõlgenduses väljenduvad eelarvamused psüühikahäiretega inimeste ettearvamatuse ning vägivaldsuse kohta. Seda ilmestab lõik, kus arutleti sotsiaalfoobia all kannatava Jaagu üle:

          See näiteks, et kui sa ei julge kellegagi suhelda, see Jaak, see ongi… ta jääbki terve elu, et ta ei endale abikaasat, ei abiellu, ei saa lapsi ega ei suhtle, siis ta muudkui kibestub, kibestub, kibestub, ja need inimesed, kes on väga depressiivsed, need kibestunud, teevad kas lõpuks enesetappe või siis on, nad hakkavad, näiteks nagu, igasugused vaata, koolitulistamisi või asju, inimesed on depressiivsed, teistele mingil määral see, et kättemaksuks niimoodi.“

Ärevus ja hirm sotsiaalsetes olukordades on levinud ning võrdlemisi kergelt teraapiale alluv vaimse tervise probleem. Seevastu sügavale juurdunud hirm psüühikahäiretega inimeste ees toob endaga kaasa palju keerukama probleemistiku.

Noorte muredest ja hoiakutest ei saa rääkida vaakumis – need on ühiskondlikud nähtused. Siinkirjutajal on hea meel olla elanud oma teadliku elu vabas Eestis, ent varasemate põlvkondade saatus oli sootuks keerukam. Nende hoiakud kujunesid Nõukogude Liidu võimu all; ent toona kandis psühhiaatriline ravi endas hoopis teisi väärtusi nii praktikates kui kultuuriliselt; psüühikahäired kui sellised olid aga kõneldamatud tabuteemad. Praegused noored on sel ajal sirgunud täiskasvanute lapsed ja lapselapsed ning hoiakute põrkumine võib tekitada perekondlikke pingeid, mõistmatust, häbi- ja süütunnet. Sellistest asjadest ei tohi ju rääkida!, võib kõlada mõni mõte, ning vaadates minevikku, ei võrsunud hirm toona asjatult.

Peeter Kaasik on paeluvalt kõnelenud totalitaarsele valitsusviisile omasest „poliitilisest psühhiaatriast“, mille eesmärgiks oli teisitimõtlejate eraldamine –  ühiskonnast kinnisesse vaimuhaiglasse saatmise teel – ning „vaimu murdmine“ ja teisitimõtleja raamimine vaimuhaigeks. Kaasik sõnab: „Ravimeetodeid ning kasutatavaid ravimeid on võhikul raske kirjeldada, kuid mälestuste järgi kasutati ravimeid, mis muutsid patsiendi täiesti teo- ja mõtlemisvõimetuks ning pikaajalise raviga kaasnesid püsivad vaimse tervise kahjustused isegi nendel, kes olid haiglasse saadetud täiesti tervena.“. Eripsühhiaatriahaiglates said karistatutele osaks ravimite sundannused, trahvisüstid, salaravi; „rahustamise“ eesmärgil olid kasutusel hullusärgid; religioonist lahtiütlemiseks on inimestele tehtud „ravikuurina“ paari kuu jooksul viis elektrišokki ja tekitatud 60 insuliinikoomat (Kaasik 2011: 82, 89–90). 1980. aastate teisel poolel tulid paljud psühhiaatria kuritarvitamise juhtumid päevavalgele (Samas, 96). Kirjeldatud praktikad kuuluvad selgelt karistus- ja piinamismeetodite, mitte ravi alla. Heites pilgu tänapäevastele meediakajastustele psüühikahäirete teemal, ilmneb, et kuvand sellistest „raviviisidest“ võib olla visa kaduma. Seda kuvandit näib kinnistavat ka 2016. aastal linastunud Eesti mängufilm „Polaarpoiss“, milles kujutatud psühhiaatriahaigla ning ravipraktikad kuuluvad selgelt Nõukogude aega.

Noorte vaimsest tervisest numbrite keeles

Tänapäevases maailmas räägivad numbrid tihti valjemini kui kogemustest lähtuvad vaatenurgad. Vaimse tervise mured ei käi kellestki kaarega mööda ning seda toetab ka statistika. Tervise Arengu Instituudi 2015. aasta andmetel oli viimase aasta jooksul depressiivseid episoode esinenud pea kolmandikul 11–15 aastastest noortest. Juba 11-aastaste poiste seas on viimase 12 kuu jooksul depressiivseid episoode kogenute osakaal 22,7%, tüdrukute seas on see näitaja märkimisväärselt kõrgem – 31,1 %. Viieteistkümneaastaste poiste seas on osakaal tõusnud 24,2 protsendini, tüdrukute seas lausa 43,9 protsendini. (TAI 2015: 93) Depressioon pole kaugeltki ainus psüühikahäire, ent on üks levinumaid ning võib kaasuda mitmete teiste probleemidega.

Enesetapud on veelgi valusam teema, kuid valususest hoolimata – või ehk just selle tõttu! – on vaja neil teemadel rääkida. Hinnanguliselt 90% enesetapu sooritanud inimestest on kannatanud tol hetkel psüühikahäire all (Bertolote, Fleischmann 2002: 183). Juba vanuses 14–15 aastat on 2% Tallinna kooliõpilastest tundnud ülemäära suurt soovi elust lahkuda või on proovinud lähiminevikus endalt elu võtta. Enesetapumõtetega on Eestis üle 10% kõigist 13–15-aastastest kooliõpilastest, suitsiidimõtteid on sealjuures enam tüdrukutel kui poistel (Streimann, 2014). SEYLE uuringu põhjal, kus vaadeldi ka suitsidaalsusele viitavaid ilminguid, on Värnik jt. osutanud küllalt suurele riikidevahelisele erinevusele (vt tabel 1). Eesti ei eristu drastiliselt Euroopa keskmisest, kuid on murettekitav, et viiendik õpilastest tunneb, et elu ei ole elamist väärt ning tõsiseid surmamõtteid on kokku rohkem kui kolmandiku õpilaste hulgas (Värnik et al 2015). Enesetapp on Eestis vanusegruppides 15–19, 20–24 ning 25–29 üks levinumaid surmapõhjuseid, olles võrreldav vaid õnnetusjuhtumites hukkunute arvuga (TAI 2014). (Värnik jt 2015:42)

Need numbrid võivad mõjuda jahmatavalt, ent kindlasti ka kainestavalt. Kahjuks on nii mõnigi noor kuulnud oma muredest rääkides vastust: Mis depressioon, sa oled liiga noor selleks!, või variatsiooni kommentaaridest mõtle positiivselt, sa oled noor ja sul pole midagi viga; mis sa edaspidi teed, kui „päriselt“ raskeks läheb?. Samuti võib esineda probleemide eitamist lähedaste poolt, nagu tõi välja üks intervjueeritu: Ja siis ma mäletan, ma rääkisin emaga sellest mingil hetkel ja ema ütles kohe, et ei-ei-ei, mis asja, depressiooni sul küll ei ole. Sellised tõdemused toovad meid taas vaimse tervise probleemidega seotud hoiakuteni.

Psüühikahäirete stigma

Psüühikahäirete stigma all võib esmalt silmas pidada ühiskondlikke stereotüüpe, mis vaimse tervise probleemide kohta käivad – näiteks uskumus, et psüühikahäiretega inimesed on ohtlikud. Kui stereotüübiga liitub emotsioon (ma kardan vaimse tervise probleemidega inimesi), võib selle kohta öelda eelarvamus. Ning kui sellele lisandub ka käitumuslik mõõde (ärgem võtkem neid meie ettevõttesse tööle), oleme jõudnud diskrimineerimiseni.

Uuringus Special Eurobarometer „Mental Well-being“ vaadeldi inimeste heaolu ning uskumusi vaimse tervise probleemide suhtes. Kahjuks asetus Eesti – küll kümnenditaguse uurimuse põhjal – vaimse heaolu osas pigem madalate tulemustega riikide sekka ning stigmatiseerivate vaadete osas kõrgete tulemuste hulka. Kui uuritud riikide seas nõustusid vaatega psüühikahäiretega inimeste ohtlikkuse kohta 37% –enamik (55%) sellega ei nõustunud – , siis Eestis leidis 60% vastanuist, et vaimse tervise probleemidega inimesed on teistele ohuks. Väitega, et psühholoogiliste probleemidega inimesed on selles ise süüdi, nõustus Euroopas keskmiselt 14% vastanuist, Eestis aga 24%. (Special Eurobarometer 2006: 10, 44–46).

Joonis 1. Enesestigma progressiivne mudel (Corrigan, Rao 2012: 465)

Stigma mõju tasandeid võib vaadata lisaks ühiskondlikule tasandile ka indiviidi puhul. Nähtust, kus inimene rakendab ühiskondlikke stereotüüpe ja eelarvamusi endale, nimetatakse enesestigmaks (Corrigan, Watson 2002: 35). Inimene on teadlik stereotüübist – näiteks uskumusest, et psüühikahäirega inimesed on ohtlikud või ebakompetentsed. Sellest samm edasi on nõustumine, sest õnneks on võimalik negatiivsetest vaadetest teadlik olla, neid samal ajal aktsepteerimata. Ent juhul, kui inimene nõustub stigmatiseerivate vaadetega ning tal endal on mõni psüühikahäire, võib ta rakendada neid stereotüüpe ja eelarvamusi enesele. Ma olen täiesti ebakompetentne, ma ei saa mitte millegagi hakkama või Mul on hirm enda ees on näited enesestigmast kantud sisekõnest. Sellest võib omakorda võrsuda enese diskrimineerimine – kaaslastest eemale tõmbumine, kooli või töökohale kandideerimata jätmine. See kõik viib negatiivsete emotsionaalsete reaktsioonideni, näiteks langeb inimese enesehinnang ja nõrgeneb enesetõhusus, koos nendega eneseväärtus.

Vaimse tervisega seotud hoiakud on lähedalt seotud teiste stereotüüpidega – nendest üheks on soolised eelarvamused. Olgugi, et enamiku psüühikahäirete levimus on nii naiste kui meeste seas küllalt sarnane, peetakse vaimse tervise probleeme – või vähemasti nende tunnistamist ja neist rääkimist – rohkem naiste teemaks. Ehk ilmneb siin paar eelarvamuslikke seoseid: psüühikahäire = nõrkus; naissugu = nõrkus, ning vastavad väärtused kantakse üle? See suhtumine oli kuidagi hästi külm ja vastik nende inimeste poolt, kes seal [psühhiaatriahaiglas] olid. Ma sain aru tegelikult, miks. Selles suhtes, et ma olen meesterahvas ja võta ennast nagu kokku, ole nüüd inimene ja räägi, mis juhtus. Olukorras, kus poiste kasvatamisel võib kuulda lauseid Poisid ei nuta või Emotsioonid on naiste värk, tekib olukord, kus meie meessugu ei saagi oma probleemidest rääkida. Poisid ei õpi oma tundeid väljendama ega omanda tervislikke toimetulekuoskuseid. Alkoholi ja agressiooni abil elatakse end välja, need võivad sillutada teed enesetappudeni.

Stigma mõju on seotud vaimse tervise probleemidest tervenemisega. Psüühikahäirete uurijad on välja toonud, et rohkem kui pooled inimesed, kes saaksid psühhiaatrilisest abist suure tõenäosusega kasu, kardavad häbimärgistamist (näiteks seoses psühhiaatriakliiniku külastamisega) ning ei pöördu isegi esmasele vastuvõtule (Corrigan jt 2011: 1). Psüühhilise probleemi puhul ravimite võtmist võidakse samuti näha ühiskondlikku stigmatiseerimist põhjustavana. Seda illustreeris ka tõdemus intervjuust: Mingi märk jääb ikka inimesele külge, kui talle on nagu mingi psühhiaatri poolt tabletid kirjutatud. Ent miks peaks näiteks antidepressantide võtmine jätma kuidagi teistsuguse märgi kui antibiootikumikuur – terviseprobleemist paranemise (nähtamatu) märgi?

Mida saaks teha?

Kahtlemata on paljud lahendused suuremahulist ja süsteemset lähenemist nõudvad – on selge, et nii haridus- kui meditsiinivaldkonnas loodavate muudatuste ning julgete investeeringute toel saaks aluse panna tervemale ja teadlikumale ühiskonnale. Ent ka kõige tavalisemate inimestena saame kaasa aidata vaimse tervise jaoks parema keskkonna loomisel – nii noorte kui iseenda jaoks.

Üks oluline samm on vaimse tervise probleemidest rääkimisega seonduva tabu järjekindel vähendamine. Psüühikahäired väärivad adekvaatset tähelepanu ning diskussiooni nagu mistahes muu terviseprobleem. Vaimsest tervisest rääkimine või osaks saavate raskuste tunnistamine pole sugugi häbiväärne – pigem vastupidi. Kõneldes enda kogemustest ning abi otsimisest ja saamisest, võime julgustada neid, kes seni on vaikides kannatanud. Ehk on juba praegu kasvamas põlvkond, kes neil teemadel rääkida ei pelgagi?

Elame meediast läbi imbunud maailmas ning uudistel, filmidel, sarjadel ja ühiskondlikul diskussioonil on hoiakute kujundamisel suur roll. Pöörakem tähelepanu sõnadele, mida kasutatakse vaimse tervise probleemidest ning psüühikahäiretega inimestest rääkides ning neid kujutades. Kas kinnistavad need mõnd eelarvamust või stereotüüpi? Kas on tegelikud teadmised lünklikud ning võivad kaasa aidata diskrimineerimisele? Andkem märku, kui kellegi sõnavõtt – olgu siis kohvilaua ümber, teleekraanil või kirjasõnas – omistab häbimärgi vaimse tervise probleemidele. Ainult nii saab diskussioon muutuda – end ja teineteist jätkuvalt harides. Aktiivne tegutsemine stigmatiseerimise vastu jõustab ja sel puhul on kaasvõitlejate leidmine üks parimaid motivatsiooniallikaid.

Meil on võimalik pakkuda tuge pea kõikides rollides ja olukordades, milles inimestega kokku puutume. Seadkem eesmärk märgata ja meeles pidada, et keegi võib näha ja kogeda maailma hoopis teisiti. Saame olla tööandja, kes märkab alluva lähenemist läbipõlemisele ning hoiab ära selle juhtumise, või kolleeg, kes seab meeskonnas sisse meditatsiooniminutid. Saame olla lapsevanem, kes väärtustab seda, kuidas noore õpingud tegelikult lähevad ning pakkuda ruumi ja toetust noore kahtlustele oma kooli- või erialavaliku osas; mitte hinnata ülikoolidiplomit kõrgemalt kui lapse enesehinnangut. Saavutussund ja pidev perfektsionismipüüdlus – olgu sisemine või väline – ei tohiks võrduda edukusega.  

Ja lõpetuseks – andkem meie noortele head eeskuju ja hoidkem neid üksilduse hambusse sattumast. Öeldakse, et Ühe Hea Täiskasvanu olemasolu noore elus võib olla otsustava tähtsusega. Olgu selleks heaks täiskasvanuks kas hooliv õpetaja, mõistev sugulane, tähelepanelik treener või lihtsalt tore naaber; toetavast inimesest saab võrsuda määratult suur mõju. Olles teadlik enda vaimsest tervisest, selle tugevustest ja nõrkustest ning arendades tervislikke toimetulekustrateegiaid, anname noortele võimaluse need oskused ajapikku ka enda kogemuspagasisse lisada. Eeskujude kaudu saame elus õpetada ja innustada palju enam inimesi, kui arvatagi oskame.

Allikad:

Bertolote, J. M., & Fleischmann, A. 2002. Suicide and psychiatric diagnosis: a worldwide perspective. World Psychiatry, 1(3), 181-185.

Corrigan, Patrick W., Amy C. Watson 2002. The Paradox of Self-Stigma and Mental Illness. Clinical Psychology: Science and Practice 9 (1): 35–53.

Corrigan, Patrick W., David Roe, Hector W. H. Stang 2011. Challenging the Stigma of Mental Illness: Lessons for Therapists and Advocates. Chichester, West Sussex, UK: John Wiley & Sons.

Kaasik, Peeter 2011. Psühhiaatrilise sundravi kuritarvitamisest Nõukogude Liidus. Tuna : ajalookultuuri ajakiri, (4): 79-96

Purre, Merle 2015. Psüühikahäirete stigma ja vaimse tervise diskursus Eesti noorte seas. Magistritöö, juhendaja Silvi Salupere. Tartu Ülikool, kättesaadav https://peaasi.ee/wp-content/uploads/2015/07/Merle-Purre-Magistritöö.pdf

Special Eurobarometer 2006, no 248. Mental Well-Being. Brussels: European Commission. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/health/ph_information/documents/ebs_248_en.pdf

Streimann, K. 2014. Vaimne tervis ja riskikäitumine Eesti noorte hulgas. Tervise Arengu Instituut.  Kättesaadav: https://www.ph.ee/content/editor/files/vaimne%20tervis%20ja%20riskik%C3%A4itumine.pdf (vaadatud 12.05.2016)

TAI 2014. Tervisestatistika ja uuringute andmebaas, Surmapõhjuste register. SD21: Surmad surma põhjuse, soo ja vanuserühma järgi, kättesaadav: https://pxweb.tai.ee/esf/pxweb2008/Database/Rahvastik/04Surmad/04Surmad.asp (vaadatud 12.05.2016)

TAI 2015. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring. 2013/2014 õppeaasta: Tabelid. Koostanud Katrin Aasvee, Jaana Rahno.

Värnik, Airi, Sisask, Merike jt. 2015. Koolinoorte vaimne tervis: kokkuvõte-raport. Kättesaadav: https://www.suicidology.ee/public/files/koolinoorte_tervis_15.06.2015_veebilehele.pdf (vaadatud 12.05.2016)

Joonis 1:

Corrigan, Patrick W., Deepa Rao 2012. On the Self-Stigma of Mental Illness: Stages, Disclosure, and Strategies for Change. Canadian Journal of Psychiatry 57 (8): 464–69.