Kristjan Port
30.07.2018

Kristjan Port on Tallinna Ülikooli Tervise- ja loodusteaduste instituudi spordibioloogia professor. SA Eesti Antidopingu nõukogu liikmena seisab puhta ja dopinguvaba spordi eest ning juhib ühiskondlikes aruteludes meie tähelepanu nii tervise kui ka tehnoloogiaga seotud küsimustele. Artikkel on kirjutatud pärast osalemist ja kaasa rääkimist terviseteemalises Metsaülikoolis 2015. aastal.

Inimese sünd on imepärane juhus. Tõenäosuse mõõtmiseks pidavat ühe jagama arvuga, milles on kaks ja pool miljonit nulli. Keda taoline väide intrigeerib, proovigu hinnata oma vanemate ja nende vanemate jne põlvkondade sünde, arvestades, milline šanss oli, et kohtuvad just need inimesed ja saab võimalikuks viljastumine ning just taolise geneetilise materjali ristumine. Pakutud metoodika kontrollist olulisem oleks siiski ära tunda, et see mis sul olemas on, väärib tõenäoliselt paremat kasutust.

Räägitakse, et elu on ilus. Kuigi ilu pidavat olema vaataja silmades, võib saadud eluvõimaluse pikendamise nimel tehtavate pingutuste põhjal arvata, et elu on ilus küllalt paljudele. Ilusa elu selgrooks on tervis. Hea tervis iseeneses on üks kesksemaid inimeseks olemise tegureid, mis omakorda edendab teiste oluliste hüvede kättesaadavust, sealhulgas tõhusamat juurdepääsu haridusele ja paremat positsiooni tööjõuturul, toetab tootlikkust, jõukust ja heaolu, hoiab sotsiaalseid suhteid, vähendab kulutusi tervishoiule. Ning pikendab elu. Elu pikkus on enim kasutatav tervise mõõdik, kuigi jätab arvestamata selle sisu kvaliteedi.

Üllatavalt ei tule kordumatu kingitusega kaasa kasutusjuhist ning ellu kvaliteedi lisamine on jäetud omaniku ülesandeks. Täpsemalt, kasutaja ülesandeks, sest elu ei omata, vaid kasutatakse. Elukvaliteedi arendamine on suhteliselt hiljutine nähtus. Selle sisustamisest on saanud suunaandja alles kaasaegsele inimesele, olles allutanud endale kõik tema ettevõtmised.

Kas on puudu kogemusest või on põhjus mujal, aga edasiviiv meelehea rikastub tasahilju traagikaga. Saatusest sündinud ihu ning selle sisu võimaluste parendamispürgimuste kiuste sagenevad südame-veresoonkonna haigused, vähk, suhkruhaigus ja neurodegeneratiivsed häired. Sõna „tervis“ äratab üha suuremat tähelepanu ja muudab laused olulisemaks kui eales. Areneb vaidlus küsimuse ümber, kes üleüldse on veel terve ja kes ei ole. Küsimus ei ole sama, kui kes on haige ja kes ei ole. Haigus ja tervis ei ole teineteist välistavad nähtused. Näiteks millise staatusega on seni terveks peetud inimene, kellel avastati mõni riskitegur? Leidub neid, kes kaotavad taolise uudise peale tervise, aga kas nad hakkavad siis haigeks? Ilma, et risk realiseeruks? Teisalt elab arvukalt kadestamisväärse tervisega, kuid kroonilise haigusega inimesi. Mõned haiged jooksevad 85-aastaselt maratone, samas kui paljudel „tervetel“ on juba 55-aastasena kõik jooksud joostud. Ilu ja kvaliteet on elus suhtelised. Ars longa, vita brevis – sulle on antud vähe aega, aga sinu pürgimus jääb ajatuks.

Shakespeare’ga ühte aega elanud filosoof Thomas Hobbes püüdis mõista maailma ja eriti inimese rolli selles. Hobbes tõdes, et inimese elu oli üksildane, inetu, brutaalne ning lühike. Kuid Hobbes oli optimist. Ta sai aru, et loodusel on omad seadused, mida ei saa rikkuda. Sa võid proovida, aga see lihtsalt ei õnnestu. Proovi ignoreerida gravitatsiooni ja kiru keda või mida tahes, aga vaas kukub ikkagi põrandale, lisaks puruneb. Samas avastas ta seaduseid, mida saaks rikkuda. Kuigi ei tohiks. Mittelubamine ja võimatus on kaks ise asja. Hobbes tabas, et mõned mitte-rikkuda-lubatavad seadused on inimese loodud. Sellest hoolimata võib nende seaduste rikkumisel surma saada. Otsuse täideviijaks on ühiskond. Milleks sellised seadused? Aga just seetõttu, et inimesele ei meeldi, kui tema elu on üksildane, inetu, brutaalne ning lühike.

Hobbes arutles umbes nii, et kunagi ammu oli elu sõna otseses mõttes jube. See oli aeg, kui kõik olid kõigi vaenlased ja igapäevaselt oli peamiseks tundeks hirm. Sellises olukorras oli välistatud teadus, kunst, tööstus ja kõik muu, mida täna kõrgelt väärtustame. Halvast perspektiivist pääsemiseks oli vaja sõlmida kokkuleppeid. Sündisid sotsiaalsed kokkulepped, mille tekkeks loovutavad indiviidid osa oma õigustest ja sünnib kollektiivne poliitiline asjade seis ehk riik, mis omab võimu kõigi üle. Süsteemi tõrgeteta toimimise tagamiseks asub kõigi kohal suveräänne autoriteet – Leviatan. Hobbesi kuulsa teose tiitellehelt leiab kujutise mägede tagant kerkivast hiigelsuurest kuninga krooni ja valitseja sauaga mehest. Tähelepanelikult vaadates koosneb tema omakorda pisematest inimestest, nendest sotsiaalse kokkuleppe sõlmijatest. Seejuures keegi ei käsi kellelgi kokkuleppes osaleda, aga arvestades, milline oli varasem elu, on täiesti ratsionaalne ja iga ühe huvides sellises elu parandavas kokkulepete süsteemis kaasa teha.

Hobbesile viitamise eesmärgiks on luua taust, viidata allikale, kust pärineb inimlik soov sõlmida omavahelisi suuri leppeid. Üheks selliseks meie ajastu suureks Leviataniks on lepped „tervishoiu süsteemi“ ja „teaduse“ tekkeks ning eksisteerimiseks. Olles rõõmsad ja isegi uhked saavutatud lepete üle, ei kao surmaga lõppeva etenduse taustalt teadmine, et tegemist võib olla vaid ühe stsenaariumiga julma loo etendamiseks. Võib-olla on see parim? Võib-olla oli parim, aga enam mitte? Võib-olla oleme etenduses, mida kirjanik või stsenarist ei suuda oma piiratuse ja maailmakogemuse tõtu teisiti lahendada? Kust pärineb tema empiiria? Ja kui palju selles on tõde?

Oletame, et inimkond sõlmib ratsionaalseid kokkuleppeid. Olgu ratsionaalsus defineeritud kui otsustajale teadaolevalt parim lahendus. Järelikult peab küsima, kust pärinevad tema teadmised? Sama oluline on küsimus, kuidas toimub neist parima sõelumine? Otsimist võiks alustada küsimusest, mida ta ei teadnud? Sest inimene on olnud oluliselt rohkem motiveeritud ravima teadmatust, kui korrastama juba hangitud teadmisi.

Tagasivaates võib teadmatuse jagada oluliseks ja väheoluliseks. Nii võis mitte-teada midagi väga olulist, nagu kust pärineb maailm ja inimene, kuidas peab iga päev toimetama ja mis saab pärast surma? Õnneks sai taolistele küsimustele kellegi targema käest vastuse. Vajalike teadmiste maaki kaevandati aeglaselt, mistõttu kuhjunu kaldus konservatiivsusesse ja oli enamasti kirjas mõnes lõpliku tõe allikaks peetavas pühas kirjutises. Teine osa inimese teadmatust puudutas väheolulisi küsimusi. Näiteks kuidas linnud lendavad, miks taimed kasvavad, kust tuleb valu, mis toimub ajus või miks me kõikvõimsa jumala loodutena nii ebatäiuslikud välja kukkusime? Miks need küsimused olid vähem olulised? Aga seetõttu, et neid ei olnud kõikvõimas ega tema esindajad pidanud oluliseks pühades kirjutistes ära seletada. Mis loomulikult ei tähendanud, nagu Tema neile küsimustele vastuseid poleks teadnud. Samuti ei keelatud kellelgi nendele küsimustele vastust otsimast, juhul kui nõustusid, et tegelesid väheoluliste küsimustega.

Oletades, et jumala asemel on Leviatan, jääb olukord samaks. Osa küsimusi on olulised ja väärtuslikud. Teised mitte. Vahetegemist on lihtne kontrollida teaduse rahastamise Leviatani valikute kaudu. Sellest selgub teinegi inimlik kalduvus teha vahet, kel üleüldse on õigus küsida ja vastata. Tegemist ei ole kaasaegse nähtusega. Samuti ei kanna see automaatselt halvustavat tagamõtet. Francis Bacon jõudis 1620. aastal teadust analüüsivas manifestis järeldusele, et teadmised on inimese jaoks tugevus. Tugevust seostas ta kasulikkusega. See tähendab, et teadmised pidid olema inimesele kasulikud. Loomulikult tasub kasulikuga tegeleda ja seda koguda.

Nii võinuks uskuda, et utilitaarsuse võiduga lõppes varasem teadmiste või teadmatuse jagamine vastavalt valitsevale hoiakule oluliseks ja väheoluliseks. Algas valgustuse ajastu ning usklikud ja mitteuskujad püüdsid mõista pühakirjades puuduvaid vastuseid küsimustele astronoomias matemaatikas, füüsikas, bioloogias, sh kuidas töötavad süda ja veresoonkond ning hakati rääkima „hingest“ priiks saanud füsioloogiast.

Teadmiste utilitaarsuses varjub lõks. Teadmiste proovikiviks sai nende kasulikkus, mitte paikapidamine. Võiks arvata, et tõe teadmine on automaatselt kasulik. Ometi see nii pole. Kuni teadmised on inimese tugevuseks, pole talle oluline tõde, vaid see, mis on kasulik. See, mis teeb ta tugevamaks võrreldes teistega. Meenutades hirme, mida üksildane, inetu, brutaalne ning lühike elu temasse süstis, on ta tänaseni motiveeritud tegema ükskõik mida, vabanemaks ürgsetest kartustest. Elus püsimiseks pole tõe teadmine inimesele oluline, nagu see pole oluline ülejäänud loomadele.

Pealegi ei ole loodus meid varustanud piisavalt heade vahenditega tegelikkuse nägemiseks, kuulmiseks, maitsmiseks ega ka mõistmiseks. Näeme ja kuuleme suhteliselt halvasti ja lisaks eksime nähtu-kuuldu kiuste rohkem kui tahame endale tunnistada. Teadvus on kognitiivsete hälvete džungel, kus valgusel on tõeni jõudmisel alalõpmatuid raskuseid. Sobides samas oivaliselt mustkunstnikele. Ja poliitikutele. Tõde on olnud surematute probleemide allikas. Selle mitteteadmine pole olnud takistuseks teha asju mida peame kasulikuks. Konfliktsete eesmärkide puhul pole tõe sisuga moraali omadel eelisõigust. Need kõrvaldatakse esimesena akuutseks muutunud praktilise teelt. Ühinenud Kuningriigi õnnetu üllatuse toonud Brexiti hääletusel fakte ignoreeriti ja ekspertidest räägiti kui tülinast. Teadmised teenigu heaolu huve! Kasutu koguja on sõge. Kerge on nõustuda poeediga, kes tabas, et vaid piinatud hing tahab teada tõde. Ülejäänud himustavad süüa ja kogeda edu.

Kasulikkuse määratlus sisaldab veel kulu mõistet, st kasu pärast selle hankimise kulude maha arvestamist. Teadmiste (kulu)tõhusaima hankimise kogemus on koondatud teaduslikuks distsipliiniks. Uute teadmiste hankimisel püütakse olla metoodilised ja süstemaatilised, st ühiskond eraldab teadusele raha, pidades silmas, et selle viljelemisel eristatakse õige lähenemine valest. Kuni asutakse tegutsema. Siis teatatakse, et teadus ongi kallis, sisu avaneb valituile ja selle eest tasumine on ühiskonnale moraalseks kohustuseks. Ühtlasi antakse mõista, kui moraalitu on lasta profaanid teadust hindama.

Mida oleks ka raske teha. Teadustulemuste levitamine on kulukas. Esmalt peab teadlane leidma kirjastaja. Kuigi raha enamasti omanikku ei vaheta, on tegemist kuluka etapiga. Järjekorras järgmisena maksab kirjastajale uudishimulik, et kirjapandut vaadata. Teaduse kallidus ja kirjastaja äriline orientatsioon suunavad avaldama „positiivseid“, so „kasulikke“ tulemusi. Millest suur osa ei sünnikski ilma „pisikese valeta“. Kulud tuleb tasa teha ning töökoht vajab säilitamist. Ja otsitu mittetabamine vaikitakse. St avastamatu unustatakse. Keegi ei taha selliseid tulemusi saada, veel vähem levitada. Paraku, teadmata negatiivsete leidude osakaalu, jääb ka teadmata asjade tegelik seis. Tuntud veel tõena.

Viimasest kaaluvam on prestiiž. Maine vormimine lükkab omaltpoolt „positiivsete“ ja „kasulike“ tulemuste avaldamisele ning ebaõnnestumiste vaikimisele. Tõele saab saatuslikuks veel tulemuste vahendaja renomee. Nagu muudaks kirjastaja valik tõe väärtuslikumaks või usaldatavamaks. Unustades, et elitaarsus ja edevus pole kunagi olnud tõele parimad kaaslased. Teaduse mõõdupuuks kujuneb artikkel koos ümbritseva butafooriaga. Protsess ajab tõe elevandiluust torni, kuhu tee leiavad ja seda vaevuvad läbima vähesed. Paljud jäävad rännakuväsimuse tõttu poolele teele, vabanedes tülikast süüme ja kriitikameele koormast. Ajendiks on baconlikult deklareeritud kasu korjamine, mitte tõe teadmine.

Vale ongi õige tihti tõest kasulikum. Näiteks jahipidamise olukorras, otseses või ülekantud tähenduses. Vale tekitab ohvris segadust. Vale rahustab ta maha. Turvaliseks ära söömiseks. Inimohvri kontrolliks piisab tema maailmapilti süstitavast ideest, maagilisest teooriast. Lugematud teadlased on olnud teooriate pantvangis ja usundid annavad aimu gigantse koorma suurusest mida inimene on elu jooksul valmis vaikides kannatama juhul, kui tuleviku lubadused on piisavalt suured. Erakordse ohvri tõttu paistavad teooria või usu ratsionaalsuses kahtlejad ehedate vaenlastena.

Tänaseks vist oluline enamus enam ei usu, et progress ilusa elu garanteerimisel saaks juhtuda väljas pool teadust. Lõppude lõpuks, olles ajaloolises tagasivaates väikesed ja väetid keset suuri ja vägivaldseid, pidime rohkem mõtlema – pidime arendama ja kasutama inimesele omast geniaalsust ja tegema õigeid valikuid. Teadus, õigemini teaduslik meetod on tõenäoliselt inimkonna suurimaid saavutusi. Kui arvata, et inimese aju on teadaoleva universumi kõige keerulisem nähtus, siis võib öelda, et teadus on omakorda kogu teadaoleva universumi kõige keerulisem saavutus. Meie saavutus! Oleme Homo Sapiens! „Tark inimene“. Selle nime andsime endale ise. Meile meeldib olla Homo Sapiens, see teeb kõik targaks pelgalt liigikuuluvuse põhjalt.

Järelikult saame usaldada ainult ise ennast. Samas mitte kõiki. Vajame autoriteeti. Hirmude vähendamiseks ja eristamaks head halvast. Appi tulebki põhjendamatu kindlameelsus teaduse ja teadlase suhtes. Nende ebaõnnestumiste süükoormast pole keegi teadlik või see unustatakse. Teaduslikkuse toel pürgitakse turvalise maailmapildi poole. Irooniliselt rajaneb turvalisus just lootusele saada teada tõde. Teadus lubabki seda oma häbelikkuses ja pakub ravi kõikidele maailma hädadele (märkamata, milline vastutus sellega kaasneb). Ihkame võimu oma keskkonna ja oma saatuse üle. Siis saame teha, mida tahame. Saame hakata elu paremini kasutama. Muuhulgas tahame, et meid ei võrreldaks loomadega. Loomad ei tee teadust. Inimkonna nurjatu käitumise kiuste hoiame elus lootust, et tõde teades muutume kõlbelisemateks. Ja saavutame vabaduse.

Pole siis ime, miks on teadmiste hankimisest kujunenud inimkonna suurim ülesanne. Märkamata kaasneva tsensuuri sündi, mis eristab lootustandva lootusetust, teadusliku hereetilisest, targa rumalast ja talendika talenditust. Et mitte öelda – eristab inimesi loomadest või nende sarnastest, arendades varjatult sotsiaalset darvinismi ja toites eugeenikat. Teaduse tegemisest sündiv Leviatan on deemon, kes püüab teha vahet õigetel teadmistel ja õigel mõtlemise viisil.

Lähtudes sel juhul aga kasulikkusest. Paraku mitte tõest! Sest teadust teevad kõigest inimesed, kes tahavad muutuda moraalsemaks, aga alles pärast seda, kui saadakse maailmast rohkem teada. Nad loodavad leida vastuse moraalsetele küsimustele alles kogutavatest andmetest. Lubades seda tehes endale mõningaid inimlikke vabadusi. Selle tunneli lõpus ei ole valgus, seal on miraaž.

Noorel Isaac Newtonil oli pikk, 57-osaline nimekiri pattudest, mida ta oli sooritanud. Nimekiri oli krüptiline, see polnud mõeldud teistele lugeda. Salakirjas kirjavahetus oli mõeldud tema ja kõiketeadja siseasjaks. Ülestunnistatud halbade tegude seast leiab näiteks õuna söömise kirikus, hiirelõksu valmistamise Tema päeval (ilmselt pühapeval), õe löömise ja teenritega riidu minemise, unustamata aplust, valetamist ning julguse puudumist. (Kristlik) usk eeldab enesekahetsust. Hoiak, mis on kõigile kasulik, sest kui on midagi kahetseda, siis peab ju ennast ka parandama. Kuidas paistavad selles tegevuses kaasaja teadlased?

Tuleb välja, et teadus on teinud väga palju uuringuid. Uuringuid, mille kohta on tehtud omakorda uuringuid, mis tõdevad, et uuringuid on liiga palju ja need on lubamatult tihti halva kvaliteediga. Ühe juhtiva teadusajakirja toimetus tõdes, et nad kohtavad umbes 10%-l esitatud käsikirjades akadeemilise petmise märke. Ülemaailmselt tunnustatud meditsiiniajakirja peatoimetaja ohkas hiljuti, et lõviosa, võib-olla isegi pool teaduskirjandusest, ei ole lihtsalt tõsi. Teaduse tippajakirjades on hakatud seni tõepähe avaldatud artikleid tühistama, kuna pettuse avastamine võtab aega ja on selle sünnitamisest oluliselt vähem populaarne tegevus. Kliiniliste uuringute kordusanalüüsis avastatakse hulgaliselt eksitavaid tulemusi. Mõnda valdkonda on tervikuna tabanud usalduskriis, kuna ei suudeta korrata seniste uuringute paikapidavust. Mõnes riigis avastatakse enese tsiteerimise kartelle, millega luuakse võltskuvandeid „suurtest teadlastest“. Arvame, et arvamuste konkureerimine on tee tõe võidutsemisele, märkamata, et võitjaks on enamasti see, kellel on rohkem võimu ja kes on koondanud enda ümber rohkem rumalaid või autuid jüngreid.

Tõe otsimine on asendunud pere elatamise, äri ja poliitikaga. Räägitakse, et intelligentne inimene peab olema julge, sest vaid nii saavad teised midagi uut teada. Ometi peab teaduse arenguks mõni „suur teadlane“ esmalt ära surema, sest teistes puudus julgus osutada vigadele, tõe defitsiidile tema ümber kogunenute väidetes. Põhjendamatu usaldus prestiižse isiku vastu on hoidnud teadmust pantvangis. Ümbritsevad intelligentsed tüübid on eelistanud lipitsemist sarnaselt loole rõivasteta keisrist. Newtoni pattude nimekiri paistab tänapäeval naljakana ja on ironiseerimise aines. Irooniline tõesti.

Paradoksaalselt, mida keerulisemaks muutub majandusolukord ja kasvab nõudlus lahenduste järele, seda ettevaatlikumaks, konservatiivsemaks ja müüre ehitavamaks muutub teadusorganisatsioon. Mida keerulisemaks muutub progressi tulemusel elu, seda rohkem tulevad arenenud ühiskonnas esile inimese primitiivset päritolu reetvad tunnusjooned. Sealhulgas instinktiivselt impulsiivne raevukus. Sest terav reaktsioon ohule on olnud kasulikum kui reaktsiooni puudumine.

Elu ei paista julmana, vaid on seda. Selle sisuks on rõõmude varjus toimuv laiahaardeline, hukuga lõppev hävitustöö. Trööstitule olukorrale lisab sadisminoote inimese loomuses peituv. Mis saab olla julmem etendusest, milles lihtsameelne on meelitatud keerulisse mängu? Vahest see, kui lihtsameelne on lisaks veel edev, ülbe, ahne ja impulsiivselt agressiivne. Selline suudab rikkuda lisaks endale ka ülejäänute võimalused. Kas sellisele meeldiks teada saada, et ta on eksinud? Pigem paistab eksimine meeldivat!

Probleemiks ei ole intelligentsuse kui ülesannete lahendamise võime puudumine. Selleks on eksinud, hirmudest ja mugavuseotsingutest sündinud mõtlemine. Valiv mõtlemine, omamoodi rumalus, mis tagab ka tõese info olemasolul seda eitava otsuse. Loome illusiooni, omamoodi pragmaatilisuse hullumaja, milles kõigel peab olema põhjus. Isegi kui see puudub. Loome mudeleid, mis ei pea paika, aga lohutame end väitega, et parema puudumisel jätkame. Paistab, et oleme tahtlikult rumalad ja põhjustame soovimatut enesehävitamist. St evime unikaalset võimet tegutseda oma huvide vastaselt. On ju inimese ajalugu sisuliselt pikk loetelu tema arutusest. Seetõttu on mõneti üllatav, aga samas põhjendatud kartus (teiste) rumaluse ja teisiti mõtlemise ees. Sestap elame konstantses hirmus.

Seega küsides, kust pärineb inimese empiiria ja kui palju selles on tõde – pole olukord kiita. Progressi Leviatan on juba sündides ebaadekvaatne. Et mitte öelda – haige.

Aga oleme ju hakkama saanud! Teadmatutena ärajäänud alternatiividest paistab ainukese elatu põhjal, et inimesel läheb suhteliselt hästi. Isegi kui teadlased tunnistavad, et nad ei tea vastuseid paljudele suurtele küsimustele ning nad teavad täna vähem kui varem, elame kauem ja loome uusi tehnoloogiaid ning usume endiselt progressi. Usume, et „nemad“ saavad hakkama. Ja nad saluteerivad vastu.

Järsku on taolisel illusoorsel teadmisel ehk mitte-teadmise seisundil evolutsiooniline põhjus? Sest kas loodaks üldse lastega peresid, kui teataks oma kaaslasest ette „liiga“ palju? Lahku minnakse ju hiljem. Pettumus tuleb pärast armumist, mitte vastupidi. Rahast kindla peale ilmajäämise kiuste ostetakse lotopileteid ja reaalsest ohust hoolimata istutakse koos lastega autodesse, samas kohkudes mõttest ühes koos lennukiga alla kukkuda. Haigusi pigem ravitakse kui välditakse. Inimese enda valikutest enim sõltuvad probleemid lisanduvad, mitte ei vähene. Need on juba mainitud südame-veresoonkonna haigused, vähk, suhkruhaigus ja neurodegeneratiivsed häired. Hetke olukorda mõistame halvasti, ennustamist enamasti kardame, meistrid oleme järeltarkuses.

Saatus võimaldab meile mängu ajalooga, kuna see on lukus, seda ei saa muuta. Õppimiseks hea, moraali kasvatamiseks parim. Aga rakendub võimu huvides. Võimu haaramiseks mõtlemise üle. Sest võitjad saavad õiguse kirjeldada tulevikku. Anda lubadusi, et teaduse, tehnoloogia, majandusliku arengu ning sotsiaalse organisatsiooni muutused teenivad inimeseks olemise paranemist? Ons tegemist Nigeeria petuskeemiga? Sellisega, milles ohver usub pöörast tulevikku ja jätkab lootusetu olukorra kiuste kasvavate maksude sooritamist? Väikeste lubadustega see ei õnnestu. Võimaliku petmise eest sõgedaks jäämine eeldab millegi väga suure uskumist.

Aga võim tuleviku üle? Selleks süstime Leviatani lihtsameelse optimismiga, milleks on osalise tõe seerum. Liigne tõde kahjustaks tema tervist. Parem on olla lootusetult haige. Ta elab absurdis, uskudes oma looja ehk inimese mõistlikust, samas kui looja usub vastupidiselt temasse.