Siim Kallas
28.09.2017

Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2008-2009. Usaldus. Eesti ja maailm“. Siim Kallas on Metsaülikooli pikaajaline toetaja.

1990. aastate alguses tekkis mulje, et demokraatia on võitnud ja et see ongi ainus võimalik valitsemiskord. Aga mitte kõigile ei meeldi demokraatia ühtviisi. Kõigest kolmandik maailma riikidest on valinud täielikult demokraatliku valitsemiskorra koos kõikide vajalike koostisosadega – vaba turumajandus, vaba ajakirjandus jne. Mitmel pool tänapäeva maailmas võidavad rahva (ja ka valija) armastuse autoritaarsed valitsused, kes loobuvad demokraatlikest valitsemismeetoditest. Venemaal käsitletakse lühikest vaba ühiskonna perioodi (mis minu arvates tegelikult kestis vaid 1991–1993) kui suurt õnnetust. Ladina-Ameerikas tulevad üksteise järel võimule presidendid, kelle sümpaatia demokraatia suhtes on üsna küsitav. Ja on riike, mis on valinud demokraatliku valitsemise, aga pole sellega kuigi hästi toime tulnud.

Riigid, mida ei suudeta valitseda, hakkavad alla käima ja võivad lõpuks isegi laguneda. Viimased paar aastakümmet on toonud meile lagunenud riike, mis on nii õnnetuseks oma rahvale kui ka ohuks naabrite julgeolekule (Somaaliat, Haitit, ka Afganistani pole ju suudetud iseseisvalt valitseda). Mõned riigid näivad olevat teel lagunemise poole.

21. sajandi populism

Mitmetel valimistel Euroopas (nii Europarlamendi kui ka riigisisestel valimistel) on saavutanud (ja saavutavad) edu populistlikud liikumised ja kandidaadid. Populistidel on ühiskonna tervendamiseks omad retseptid. Üks viimaseid populismi definitsioone pärineb Daniele Albertazzilt ja Duncan McDonnellilt, kes oma raamatus „21. sajandi populism” defineerivad populismi kui „ideoloogiat, mis vastandab vooruslikud ja homogeensed inimesed eliidirühmade ja ohtlike „teistega” ning jätab (või üritab jätta) sõltumatuid inimesi ilma oma õigustest, väärtustest, rikkusest, identiteedist ja sõnaõigusest”.

Kõige levinumad „vooruslikud ja homogeensed inimesed”, keda populistid poliitilisele süsteemile vastandavad, on tänapäeva Euroopas rühmad nimega „kodanikud” ja „maksumaksjad”. See ei tähenda, et mõistetel „voorus”, „kodanikud” ja „maksumaksjad” oleks kuidagi halb tähendus, küsimus on vaid nende lihtsustamises ja omakasupüüdlikel eesmärkidel kasutamises. Natsionalism kerkib õige paljudes Euroopa riikides ja seega tugevnevad ka „vooruslikud” kohalikud rahvused, kes loomulikult vastanduvad igasugustele „teistele”. On vooruslikud hollandlased, vooruslikud prantslased, vooruslikud itaallased, vooruslikud austerlased, vooruslikud flaamid jne. Ka vooruslikud eestlased ja soomlased.

Pealekaebajate ühiskond

Populistidele annab vale elujõud demokraatia tingimustes suured võimalused nõiajahiks ja pealekaebamisteks (ingl. k. denunciation society). Populistlike liikumiste ja poliitikute all pean silmas eelkõige neid, kes ei pea oma seisukohtade eest vastutama. Sageli on need nn. ühe-teema-liikumised, väikeparteid, kelle kaasamine valitsemisse on kulukas ja tülikas. Ja muidugi teavad nad imeselgesti, mida näiteks „vooruslik kodanik” teab ja mida ta ei tea, mida ta tahab ja mida mitte. Lisaks on nende jaoks kõik väga-väga lihtne. Ühe teooria kohaselt peab ühiskonna juhtimine piirduma ainult kohaliku tasemega, mingit keskset juhtimist polegi vaja (Kuzminski).

Võim võõrandub. Igasugune võim võõrandub, aga igasugune võõrandumine on võimule ka ohtlik. On ohtlik diktatuurile, mille puhul ta tekitab ülestõuse ja vägivaldseid rahutusi, alati ootamatuid. Ja on ohtlik ka demokraatiale. Demokraatlikult valitud esinduskogud – parlamendid ja volikogud – on kutsutud ja seatud langetama strateegilisi otsuseid, võtma vastu seadusi, sealhulgas eelarvet; täitevvõim peab oma volituste piires tegema poliitikat, viima seadusandja tahet ellu. Täitevvõimu juhtivale asutusele – valitsusele – allub hulk muid täitevasutusi, kus töötab palju ametnikke, kes lõpuks korraldavad riigi asju nii, nagu poliitikud on otsustanud. Nii lihtne see ongi.

Sisevaidlustesse suubumine toob demokraatia allakäigu

Meie aga näeme praegustes demokraatlikes riikides parlamente, mis pole seal esindatud poliitiliste jõudude vahekorra tõttu võimelised peaaegu mingeid otsuseid langetama, ja valitsusi, mis jagelevad täitevvõimu teostamise asemel lõpututes sisevaidlustes. Otsuseid ei langetata, tähtsate küsimuste lahendamine lükkub lõpmatusse. Me näeme ametnikkonda, kes on poliitilise ebakindluse tõttu kaotanud motivatsiooni, missioonitunde ja teotahte. See kõik tähendab demokraatliku valitsemise allakäiku, demokraatia suutmatust lahendada kodanike elu puudutavaid probleeme, kodanike võõrdumist demokraatlikust valitsemisest ja demokraatiavastaste liikumiste esiletõusu. Miks küll mõnikord nii läheb?

Paljude riikide, sealhulgas ka Eesti ajalooline kogemus on näidanud, et ühiskonna korraldamisel ja riigi valitsemisel on saavutatud suurt edu siis, kui sellesse on kaasatud peamised ühiskondlikud jõud (milline tore sõna, mida rohkem kasutati sõjaeelse aja keelepruugis ja mis on täpne: jutt on inimestest ja nende rühmadest, kellel on ühiskonna arendamiseks jõudu). Kas parlamentaarsest demokraatiast – regulaarsetest valimistest, poliitilistest erakondadest jne – piisab tänapäeval mõjukate ühiskondlike jõudude kaasamiseks? Kas mõjukad ühiskondlikud jõud tunnevad

ennast lahenduste või probleemi osana? Perekonnaliikmetena või hüljatutena? Jean Monnet ütles suure sõja alguses prantslastele, oma kaasmaalastele: vaadake, inglased lõpuks võidavad, sest nende maal on sõda iga põlvepikkuse poisikese asi, Prantsusmaal on sõda valitsuse asi…

Kuidas kodanikke kaasata?

Kes poleks nõus jutuga ühiskonna liikmete, jõudude võimalikust kaasamisest valitsemisse? Küsimus on: kuidas seda teha nii, et see ei muutuks iseenda vastandiks ega hoopis blokeeriks ühiskonna arengut? Üks võimalus suurendada poliitilise otsustamise usaldusväärsust on püüd konsensuse poole. See on Euroopas populaarne. Üksmeele kujundamine otsustusprotsessis, kui see toimub arusaadavate kompromisside kaudu ja suure avalikustamise tingimustes, suurendab kindlasti vastavate otsuste heakskiitu ühiskonna eri rühmades – ja seega ka demokraatliku juhtimise usaldusväärsust. Otsustamise omanikutunne, otsustamise osalemistunne võib olla palju laialdasem. Aga see on ka vastuoluline ja keerukas asi.

Kõigepealt ei ole üksmeelse otsustamise nõuet peaaegu võimalik kehtestada paberil. Siis tekib kui tahes väikesel vähemusel võimalus mis tahes otsust blokeerida. Niisiis on konsensuslik otsustamine suurel määral poliitilise kultuuri küsimus. Konsensuslik otsustamine, mis on väga aeglane, ei tohi tekitada juhtimises seisakut, stagnatsiooni ning üksmeele taotlemine ei saa olla tagaukseks äpardunud poliitikutele või asendusaineks demokraatiale. Minu praktikas on huvitav kogemus. Viisime ellu vabatahtlikkusele, konsensusele, kompromissidele (mis on igasuguste kokkulepete vältimatu koostisosa) rajatud projekti – asutasime Euroopa Komisjoni lobiregistri. Ja see toimib, võiks ettevaatlikult öelda, väga hästi. Kõik möönavad, kas või vastu tahtmist, et toimib küll. Samas jätkub äge rünnak mitte niivõrd registri sisu vastu, kuivõrd eelkõige selle registri vabatahtliku, kokkuleppelise iseloomu vastu. Kusjuures see rünnak tuleb just nendelt, kes eriti armastavad rääkida kodanikuühiskonnast ja konsensusest. Ikka vaid riiklik sund on õige tee! Ikka seadus, ametnikud, järelevalve, karistused, ei mingit vabatahtlikkust! Mõnedele inimestele tähendab vabatahtliku kokkuleppe saavutamine pettumust, lausa elu mõtte kadumist. Need on inimesed, kas ainult sõnades tunnistavad konsensusel põhinevat otsustamist, tegelikkuses tahavad vaid diktaati. Muidugi enda diktaati teiste üle.

Teatud konsensuse saavutamise tavad peavad olema ka puhuks, kui üksmeele leidmine ebaõnnestub. Annan lihtsa ülesande: katsuge konsensuspõhimõtet kasutades kujundada Eesti spordipoliitika, mis eelisarendaks näiteks kümmet ala. Teadmiseks: Eestis on umbes 70 spordialaliitu, kes kõik võitlevad oma koha eest päikese all (eelarves).

Demokraatia peab suutma olla tõhus

Öeldakse, et demokraatia on enamuse valitsemine. Aga poliitilisest kultuurist sõltub väga palju, mis saab kaotanud vähemusest. Enamasti liigub see vähemus sõltuvalt kaotuse suurusest radikaliseerumise suunas, mis teeb koostöö poliitilise eliidi vahel keeruliseks (Prantsusmaa sotsialistid on tänapäeval iseloomulik näide).

Jah, me teame, et autoritaarne valitsemine pole jätkusuutlik, aga selle selgumine konkreetsetes riikides võtab palju aega, eriti kui näiteks on võtta loodusvarad, millest puudujääke kinni maksta. Jah, me teame, milliseid meetodeid kasutavad autoritaarsed valitsused võimul püsimiseks. Me teame seda kõike. Aga ometigi – küsigem endalt: mis on need demokraatliku täitevvõimu nõrkused, mis sillutavad teed „kõvale käele”? Mida võiks ja peaks demokraatliku valitsemise juures teisiti tegema, et autoritaarne valitsemine ei kerkiks ühiskonnas esile kui saamatu demokraatia tõhus alternatiiv?

Mis on need asjad, mis „tehakse ära” diktatuuri tingimustes ja millega peaksid demokraatiad paremini hakkama saama? Mis on autoritaarse valitsemise eelised, millega võrgutatakse laiu masse?

Autoritaarse valitsemise peamine eelis on võime langetada kiiresti otsuseid ja koondada nende otsuste elluviimiseks suuri ressursse. Ei mingit kisa, ei mingit virisemist, ei mingit kriitikat. Asjad saavad tehtud. Otsuste endi sisu … Nõukogude riik suutis ära kuivatada Araali mere. Tõenäoliselt poleks ükski demokraatia sellega toime tulnud. Aga küllap leiame ka demokraatlike valitsuste langetatud rumalaid otsuseid.

Rahvas tahab, et „asjad saaksid tehtud”. Demokraatlik juhtimine peab olema samuti tõhus. Otsused tuleb teha. Otsused tuleb ellu viia. Täitevasutustelt ja nendes töötavatelt inimestelt oodatakse asjatundlikkust ja tõhusust. Neilt oodatakse järjepidevust ja ka poliitilise heitlikkuse tasakaalustamist. Valimisi ei võideta mitte ainult mõistlikele muutustele üles kutsumisega. Tihti on võitnud valimisloosungid jaburad ja teostamatud. Ametnikelt oodatakse rumalate otsuste ärahoidmist.

Kui suur peaks olema valitsemisaparaat, täitevvõim, avalik teenistus? Tänapäeval kulutavad Euroopa riigid valitsemiseks 35–52% kõikidest aastas loodud rikkustest. Peenemalt öeldes: nii suure osa sisemajanduse kogutoodangust jaotab ümber riigieelarve. 18. sajandi Inglismaal öeldi, et valitsus peab olema nii mõõdukas, et mitte domineerida kodanike ärilise ja muu riigist olenematu vaba tegevuse üle. 20. sajandi algul oli riigi osa 6% SKT-st …

Tahtmata siin sukelduda arutelusse, kui suur peab olema riik, teen vaid mõned tähelepanekud. Küll aga nendin, et riik on tänapäeva maailmas tõesti väga suur jõud. Äsjane rahanduskriis näitas, et mitte kellelgi peale riigi ei ole selliseid rahasummasid, mis stabiliseeriksid turu. Riik on peamine metseen, peamine hoolekandeasutus.

Tasakaal poliitilise juhtimise ja ametnike töö vahel

Prantsuse valitsemistava teeb selget vahet elukutselistest ametnikest koosneva administratsiooni ja poliitilistest osakonnajuhatajatest, oma kabineti liikmetest koosneva ümbruse vahel. Ka nemad on vahel päritolult ametnikud, kuid nende funktsioon on poliitiline. Oma ülemuse usaldusalustena valvavad nad, et administratsiooni tegevus oleks kooskõlas poliitiliste kavatsuste ja huvidega. See süsteem tagab, et poliitilist suunda järgitakse, ilma et iga vahetusega kaasneks kogu juhtivpersonali väljavahetamine, nagu on tavaks Ameerikas. See on poliitiliste huvide ja järjepidevusnõude töövõimeline kompromiss, mis arvestab praktilisi vajadusi.

Muide – üks tähelepanek. Tõhus juhtimine eeldab meeskonnatööd. Koalitsioonivalitsus ei tähenda olemuselt meeskonnatööd. Me ise oleme Eestis valitsusi sellises suunas kujundanud. Aga kas meeskonnatöö poleks siiski parem? Selleks, et avalik teenistus – inimesed, kes demokraatlikus riigis riiki valitsevad ja valitsemisotsused ellu viivad –, teeksid oma tööd hästi, peavad nad olema motiveeritud, veendunud oma tegevuse õigsuses ja ka nii palga kui ka karjäärivõimaluste näol õiglaselt hüvitatud. Avaliku teenistuse, eelkõige ametnike, aga ka poliitilise juhtkonna tasustamise küsimuses lähtub avalik arvamus kommunistlikust põhimõttest: igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele. Võimetest tuleb võtta maksimum, vajadused – teame, kui palju kaloreid inimene päevas vajab, ja üheksa ruutmeetrit elamispinda inimese kohta. Üks ülikond aastas, külmemal maal rohkem sooje riideid… Mida veel? Sõjaväes oli vanasti väga tähtis sigaretinorm. Pühade puhul šokolaadi. Selles küsimuses on kommunistlik mõtteviis võitnud.

Ühes Ameerika restoranis küsisin ettekandjalt, kui palju ta õigupoolest palka saab. Vastus oli: 50 dollarit. Jah, 50 USA dollarit. Muu peab tulema jootrahast. Seda makstakse ja tulu on üldiselt korralik. Aga võidakse ka mitte maksta, kui klient on pahas tujus või pole teenusega rahul. Kas keegi soovib korraldada riigivalitsemist samadel alustel? Muide, Euroopa kõige kõrgemad riigiametnike palgad olevat Itaalias…

Muidugi, ametnike, poliitikute, üldse avaliku teenistuse töö tegijate hüvitamisel on palju probleeme. On ka tõsiseid möödalaskmisi. Ebaselged lisatasud, poliitikute esinduskulud, kuluhüvitiste läbipaistvus, nende auditeerimine – paljudes riikides on vaja süsteemi korrastada. Võin tuua hulga halbu näiteid mitmetest riikidest ja ka Euroopa institutsioonidest. Euroopa Komisjoni praktikas on nii mõndagi kasutuskõlblikku, kuid komisjoni ametnike töö tasustamise süsteem, mis on küll väga läbipaistev, on ühtaegu ka ülimalt jäik ega võimalda mingitki paindlikkust. Mõnikord on see hea, mõnikord mitte.

Raha jaotamine peab olema väärikas

Probleeme on. Neile on vaja leida lahendused. Aga lahendusi ei saa otsida kommunistliku tarbimismiinimumi kontseptsiooni järgi. Ja demokraatlikus poliitikas karastunud inimestele on selge, et summa, mida makstakse riigi valitsemisega tegelevatele ja selle eest vastutavatele inimestele, pole populistide arvates kunagi liiga väike.

Küsimus pole mitte tarbimises ja huvis ilusate asjade ja heade teenuste vastu, vaid väärikuses. Eelkõige riigi väärikuses. Demokraatliku riigi otsuste tegijad ja nende elluviijad pole õllelaua taga narrimiseks. Poliitikute ja ametnike tasu ja hüvitiste süsteem peab olema korralik, väärikas, läbipaistev, alluma demokraatlikule kontrollile ja auditeerimisele. Kui need tingimused on rahuldavalt täidetud, siis peab ühiskond kaitsma oma demokraatlikult valitud ja seatud avalikku teenistust populistlike rünnakute eest.

See kirjutis ei ole mõeldud astuma ühte ritta nutt-ja-hala-tüüpi kirjutistega, mida on nii lõpmata palju. Demokraatial on probleeme. Kui on probleeme, tuleb leida lahendusi. Neid ma otsin. Ma väidan, et usk sellesse, et demokraatia võidab lõpuks igal juhul, on naiivne ja pealiskaudne.

Demokraatia toimimine pole kinnistunud igaveseks, ta võib laguneda, isegi ootamatult kergesti.