Kadi Viik
12.08.2017

Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2010. Eesti naine. Eesti mees. Konflikti ennetamine“.

„Uskuge, naised – meie, mehed, ei taha teile halba!” Umbes nii ütles Margus Tsahkna Metsaülikoolis. Tema sõnad olid mulle väga sümpaatsed. Olen sageli mõelnud, miks niipea, kui jutt puudutab naiste ja meeste olukorda Eestis, hakkab arutelu meenutama kaevikusõda, justkui kokku põrkaksid kaks vaenulikku leeri.

Ehk peab vastuse saamiseks vaatama inimõiguste ajalugu. Inimeste põhiliste vabaduste, õiguste ja võrdsuse ideed said esimest korda poliitilise väljundi Ameerika iseseisvusdeklaratsioonis (1776) ning Prantsuse revolutsiooni inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis (1789). Paraku ei hõlmanud selle aja liberaalsed väärtused sugugi naisi.

Tolleaegseid liberaalseid mõtlejaid takistas see, et naiste mõistuses sügavalt kaheldi – mõte, mis on visa kestma. Neid (meessoost) filosoofe, kes on naiste mõistuse olemasolus kahelnud, leidub küllaga. Antiik-Kreeka filosoof Aristoteles arvas, et naiste mõistus on pigem lähemal loomadele, kui meeste omale. Saksa filosoof Hegel leidis, et mõistuse puudumine teeb naised meestest samavõrd erinevaks nagu taimed erinevad loomadest. Valgustusaja suured filosoofid Voltaire, Diderot, Montesquieu ja Rousseau jagasid seisukohta, et naised on niivõrd emotsionaalsed, et nad ei tohiks poliitikas ja avalikus elus osaleda.

Mary Wollstonecraft, kes Prantsuse revolutsiooni Inglismaalt jälgis, rõhutas oma klassikalises tekstis “A Vindication of the Rights of Women” 1792. aastal, et pole ratsionaalseid põhjuseid naisi poliitilistest õigustest ilma jätta ja üleüldse arvata, et neil puudub mõistus. Pärast Wollstonecrafti aega on võideldud naiste (poliitiliste) õiguste pärast, samuti naiste õiguse pärast omandada haridust ja töötada igas ametis. See võitlus on kohati olnud verine ja vihane, mõnes riigis võitluslik. Kuigi eestvedajaks on olnud naisliikumine, on võitluse edu paljuski sõltunud meestest, kas üksikutest mõtlejatest – nt John Stuart Mill, kes väitis, et naiste allutatud positsioon on primitiivne ja vastuolus modernse tsivilisatsiooniga – või passiivselt toetavatest otsustajatest.

Naiste pingutused

Emmeline Pankhurst on 1913. aastal kirjutanud, millist taktikat kasutasid Esimese maailmasõja eelse Inglismaa naised hääleõiguse saamiseks. Nad lõhkusid poeaknaid, rikkusid golfiväljakuid, lõikasid läbi Glasgow ja Londoni vahelisi telefoniliine. Strateegia oli teha olukord sedavõrd väljakannatamatuks, et naiste nõudmisi ei saaks ignoreerida. Sufražetid kasutasid ka enneolematut taktikat: nad tungisid avalikele poliitilistele koosolekutele ja esitasid ministritele ja parlamendiliikmetele küsimusi. Pankhurst kirjeldab, kuidas küsimusi esitavaid naisi karistati peksu ja šokivangistusega. Tema ise mõisteti oma juhtiva rolli eest kolmeks aastaks sunnitööle.

Tänapäeval on raske mõista, millist vastuseisu on naised oma nõudmistele kohanud. Ka näiteks Winston Churchill ei näinud naistele hääleõiguse andmisel erilist mõtet. Nii saidki Inglise naised üldise hääleõiguse alles 1928. aastal. Eestis toimus see varem. Naiste nõudmised, mis puudutasid õigust haridusele ja ametitele, olid aga seotud tolleaegse korraga, kus oma raha oli naistele ainus võimalus vältida mõistuseabielu. Haridus ja töö olid pea ainsad võimalused oma raha teenida. Ka need formaalsed õigused ei tulnud valutult ega vara. Eestis lubati naistel vabakuulajatena Tartu ülikooli õppetöös osaleda 1905. aastal (kuid ainult vabadel kohtadel, mis meestest üle jäid) ning naistele keelatud ametite loetelu (üle 200 ameti!) kaotati Eestis alles eelmisel, 2009. aastal. Kui Eestist veel näiteid võtta, siis pingutasid meie naisorganisatsioonid kõvasti, et muuta väga konservatiivset abieluseadust, mis kehtis kahe maailmasõja vahel. Seaduses, mis tulenes 19. saj meie piirkonnas kehtinud Balti eraõigusest, sarnanes abielunaise staatus pigem alaealise omaga. Tal olid piiratud varalised õigused ja tal polnud näiteks pärast lahutust oma laste hooldusõigust. Samuti pidi tal tööle minekuks olema abikaasa nõusolek.

Aga meeste õigused?

Kuigi soolise võrdõiguslikkuse ajalugu räägib peamiselt naiste õiguste puudumisest, on tervikpildi saamiseks oluline vaadata ka meeste õigusi. Tänapäeval on peamise tähelepanu all meeste õigused erasfääris. Kaugeltki igas riigis ei ole iseenesestmõistetav, et mehed võivad jääda lapsepuhkusele või saada lapse hooldusõiguse. Meeste rolli perekonnas on samamoodi alahinnatud või väga kitsalt nähtud nagu naiste rolli avalikus elus. Samuti nagu praegu peab veel põhjendama, miks naine võib (ja saab ja tahab!) olla minister, peab ka põhjendama, miks mees võib (ja saab ja tahab!) olla oma lastega kodus või töötada teiste lastega. Ajalookäsitlusest ei leidnud ma vihjeid tugevale meesliikumisele, mis oleks ise nõudnud oma õigusi nagu naisliikumine. Küll on meeste õiguste tugevdamine erasfääris olnud seotud formaalsete taotlustega võrdsustada kõik õigused ja kohustused meeste ja naiste vahel. Kui mõned üksikud erandid (nt ajateenistuskohustus või õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele) kõrvale jätta, valitseb lääne ühiskondades üldiselt olukord, kus naistele ja meestele on praeguseks ajaks seadustega kehtestatud võrdsed õigused ja kohustused.

Meeste ja naiste õiguste ja kohustuste võrdsustamise vastu on läbi aegade kasutatud samu argumente, sellega on rinda pistnud nii nais- kui ka meesõiguslased. Üks nendest visadest argumentidest on probleemi küsimärgi alla seadmine. Kuigi viimase 30 aasta jooksul (Eestis pigem viimase 15 aasta jooksul) on meeste ja naiste võimusuhteid ja olukorda kaardistatud väga põhjalikult ning meil ei ole puudu empiirilist tõendusmaterjali, mis puudutab naiste vähest mõjujõudu avalikus sfääris ja meeste piiratud võimalusi eraelus, on paljudel seda raske uskuda. Üheks näiteks toon kodaniku, kes küsis minult: „Miks te üldse kogute statistikat probleemi kohta, mida pole olemas?” Ta pidas silmas meeste ja naiste palgalõhet. Eesti areng oleks kiirem, kui me selle asemel, et vaielda, kas probleem on olemas, vaidleksime selle üle, millised on parimad lahendused probleemiga tegelemiseks. Seda aga saab teha siis, kui kõik tunnevad vastutust selle küsimuse eest – mitte üksikud naised või üksikud mehed. Lõppkokkuvõttes puudutab sooline ebavõrdsus meid kõiki, sest ka mehed elavad koos naistega, kasvatavad tütreid, hoiavad oma emasid. Samamoodi peaksid naised huvituma meeste käekäigust.

Lõpetuseks pöördun tagasi Pankhursti juurde. Ta kirjeldab juhtu, kus naine lõi katki härrasmeeste klubi akna. Tegemist oli näitlejannaga, kes oli liigagi hästi kursis oma eriala töötajate raskete tingimuste ja oludega. Ta soovis naistele hääleõigust, et nad saaksid oma töötingimusi parandada. Pärast akende lõhkumist ootas ta kohapeal vaikselt, kuni saabus valvur. Mehed, kes klubist väljusid, nägid õblukest naisterahvast katkiste akende juures. „Miks sa meie aknad katki lõid, me ei ole midagi teinud?” küsisid nad hämmeldunult. „Just sellepärast lõingi, et te ei ole mitte kui midagi teinud,” vastas naine.

Ehk peitub selles loos ka vastus Margus Tsahkna Metsaülikoolis öeldule – naised usuvad, et mehed ei taha neile halba, aga küsimus on selles, kas mehed (eriti tipp-poliitikas) on ka teinud midagi aktiivset, et naiste olukorda parandada?

Kasutatud kirjandus

Gemzöe, Lena. 2006. Bildas ismer, Feminism.

Mill, John Stuart. 1869. The Subjection of Women. New York: D. Appleton Co.

Pankhurst, Emmeline. 1913. When Civil War is Waged by Women.

Teel tasakaalustatud ühiskonda: Naised ja mehed Eestis II. 2010. Sotsiaalministeerium. Tallinn. 200 lk.

Wollstonecraft, Mary. 1792. A Vindication of the Rights of Women. Boston: Peter Edes.