Oliver Nahkur
12.08.2017

Artikkel on ilmunud kogumikus „Metsaülikool Eestis 2013-2014. Kriisid kapitalismis ja kunstis“.

Käesolev artikkel võtab kokku Konfliktiennetuse Keskuse ja käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli koostöös korraldatud interdistsiplinaarse paneeldiskussiooni konfliktiennetuse teemal. Arutelu toimus 2015. aasta 4. veebruaril Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas ning osalesid Tallinna ja Tartu Ülikooli doktorandid, õppejõud ja teised huvilised. Paneeldiskussiooni eesmärgiks seati vastata järgmistele küsimustele: mis asi on konflikti ennetamine ja kuidas seda soodustada?

Arutelul leiti, et konflikti eeldus on osapoolte vastastikune sõltuvus ja konflikt saab alguse tajutud erinevusest — eesmärkides, väärtustes, ootustes jne. Samas, igast tajutud erinevusest ei tulene konflikti vallandumine, nt juhul kui võimu ja ressursside jaotus on ebavõrdsed või kui tajutud erinevus on vähetähtis. Siiski tõdeti, et konflikt on meie igapäevaelu lahutamatu osa. Oluline on siinjuures asjaolu, kuidas suhtuvad inimesed konflikti. Üldine arusaam oli, et konflikt ei ole alati halb. Näiteks, konflikti võib näha võimalusena arenguks ning demokraatia ideaalide hulka ei kuulu hoiak “meil konflikte ei ole” (Przeworski 2011:170). Konfliktid on olemuslikult sarnased aruteludele, mis võivad erimeelsust ja vastasseisu nii vähendada kui ka võimendada (Shapiro 2003:27). Vastavalt eristatakse produktiivseid ja destruktiivseid konflikte. Kui konstruktiivseid konflikte tuleks edendada, siis destruktiivseid ennetada (Deutsch 1998:199). Samas pole välistatud juba toimunud destruktiivsete konfliktide pööramine konstruktiivseteks. Sel juhul saame rääkida konflikti juhtimisest või selle lahendamisest. Sageli kiputakse konflikti ennetamist võrdsustama aga konflikti lahendamisega. Miks kipub konfliktiennetus inimestevaheliste suhete kontekstis taanduma konflikti lahendamise oskustele, justkui oleks võimalik ennetada vaid eskalatsiooni? Tundub, et konfliktiennetust kui nähtust on raskem tajuda kui konflikti oskuslikku lahendamist ehk eskalatsiooni ennetamist.

Eelpool mainitud paneeldiskussioonis pakkus sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsar konfliktiennetuse paremaks mõistmiseks välja järgneva n-ö mudeli: A/B, kus A on osapool üks ja B osapool kaks. Vajadusel võib mudelisse lisada osapoole C jne. Mudelis toodud joon tähistab ühisosa ja tähtede asetus jõuvahekordasid. Konfliktiennetus saab toimuda eelkõige siis, kui osapooled on n-ö ühisel platvormil ja võrdsed. Tasakaalu saavutamiseks on oluline, et osapooled järgiksid teatud printsiipe, nagu “kuulan” ja “saan olla kuulatud”. See mudel kehtib nii diaadi ehk kahe inimese vahelise suhte kui ka ühiskonna tasandil. Konfliktiennetuse puhul on võtmeküsimuseks, kuidas osapooltevahelisse suhtesse luua ühine ja kandev platvorm. Arutelust selgus, et olulist rolli mängivad mitmed, sh isiku ja diaadi ning ühiskonna tasandi tegurid.

Isiku ja diaadi tasandil osutuvad konfliktiennetuse olulisteks eeldusteks osapoolte autonoomia, enesejuhtimis-, reflektiivsuse ehk eneseanalüüsi-, teiste kuulamise, empaatia- ja huumorivõime. Neid osapoolte omadusi võib käsitleda nii omandatavate oskuste kui ka harjumustena, kusjuures need avalduvad oskustena eelkõige teadvustatud ja harjumustena mitteteadvustatud käitumise vormis. Võiks järeldada, et konflikti ennetamine kui teadvustatud või teadvustatust mitteteadvustatuks kujunenud käitumine sõltub osapool(t)e tahtest saad paremaks inimeseks.

Konfliktiennetust võib käsitleda ka kui ühiskonna, sh sealse kultuuri omadust — refleksiivsus, suhtumine teistesse kui võrdväärsetesse, suhtlemise hinnangulisus-kirjelduslikkus, tunnete väljendamise tava. Kultuurilised tavad ja normid võivad konfliktiennetust soodustada. Ehk võiksime seda edaspidi nimetada konfliktiennetuse kultuuriks. Konfliktiennetuse kultuur saab alguse vanema ja lapse või isegi juba vanema ja loote vahelises suhtes. Näiteks ühiskondades, kus last nähakse isiksusena juba palju varem kui 18-aastasena, võiks eeldada suuremat konfliktiennetuse võimekust ja sestap vähem destruktiivseid konflikte. Ühiskonna tasandil võib olulist rolli mängida ka see, kuivõrd võrdselt toetatakse indiviidi ja ühiskonna arengut. Seega ühiskonnad erinevad konfliktiennetuse võimekuse poolest — teatud ühiskondades tekivad inimestevahelistes suhetes destruktiivsed konfliktid suurema tõenäosusega kui teistes.

Ühise kandva platvormi tugevdamisel on oma roll meedial, koolil ja teadusel.

Korduvalt on üles kerkinud küsimus, et mida saab konfliktide ennetamiseks ära teha meedia. Siinkohal osutub oluliseks refleksiivsus ehk enda ümber toimuva analüüs. Muuhulgas on oluline analüüsi ja selle väljendamise stiil. Selgemalt väljendudes see, kuivõrd esineb n-ö ärapanemist ja ideede ning argumentide tasandilt isikliku tasandi solvamisele laskumist. Leiti, et konfliktiennetuse teema tuleb ajakirjandusse tuua näiteks artikliseeriana, kus erinevate erialade õppejõud ja teadlased konfliktiennetusest räägivad. Nii on võimalik konfliktiennetuse teemat ühiskonna tasandil aktualiseerida. Lisaks soodustaks see enda ümber toimuva analüüsimist konfliktiennetuse vaatenurgast.

Nagu inimsuhetes, nii eelneb ka meedias konfliktidele ebapiisav suhtlus (Ruul, 2013). Sarnaselt ettevõtetega, kes planeerivad oma strateegilist kommunikatsiooni, saab iga inimene seada oma eesmärgiks destruktiivseid konflikte teadlikult vältida.

Mida saab konfliktiennetamise edendamisel ära teha kool ja teadus? Üldpädevuste käsitlemine kehtivas õppekavas tähendab muuhulgas, et õpilastele püütakse läbi kõigi õppeainete õpetada, kuidas olla ühiskonnas hästi toime tulev ja autonoomseid otsuseid tegev inimene. Samas tõdeti, et praktikas esineb eelneva põhimõtte elluviimisel puudujääke, mille likvideerimiseks võiks õppimist mõtestada nii, et õppijal saaks tekkida oskus mitte vajada mudeleid käitumiseks või vaadata teiste pealt, kuidas on õige käituda, vaid kaaluda ise, milline käitumine on igas konkreetses kontekstis sobiv. See võiks tähendada oskust otsida pidevalt paindlikku tasakaalu iseenda autonoomsuse säilitamise ja kaasinimese erisuse märkamise, aktsepteerimise ja vajadusel appi minemise vahel.

Psühholoogiateadur Grete Arro küsis, mida saaks kool teha, et toetada neid psüühilisi mehhanisme, mis võimaldavad olla autonoomne, ennast juhtiv ja reguleeriv inimene. Esineb uurimusi, mis võiksid otsesemalt või kaudsemalt aidata sellele küsimusele vastust leida. Välja on töötatud mitmeid erinevaid tõenduspõhiseid programme: süsteemsematest lähenemistest võib nimetada sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste programme (Durlak jt 2011), aga ka kognitiivset ümberhindamist (McCrae jt 2012), psühholoogilist distantseerumist (Kross jt 2011), mõistuseteooriat (Kidd ja Castano 2013) või autonoomse motivatsiooni toetamist (Legault ja Inzlicht 2012). Avaldati arvamust, et sellised programmid on efektiivsed, kui lisaks õpilastele järgivad neid ka õpetajad ja kogu kooli tugipersonal. Arro väitis, et täna ei jõua kooli kõik need teadmised, kuidas saaks keskkond teadlikumalt toetada näiteks õpilaste oskusi olukordi eri perspektiividest tõlgendada, iseendast paremini aru saada või mustvalgest pildist vabaneda ning läbi nende võtete ehk õppida paljusid eri tasanditel tekkivaid konflikte eos ära hoidma.

Lisaks kooli ja teaduse koostööle tuleb konfliktiennetamise edendamiseks hoogustada erinevate teadlaste vahelist koostööd. Avaldati arvamust, et alustuseks tuleks seesuguste interdistsiplinaarsete arutelude korraldamine muuta regulaarseks. Konfliktiennetus ongi olemuselt interdistsiplinaarne. Hea näite politoloogiast tõi Alar Kilp, väites, et ilma interdistsiplinaarsuseta ei saa, kuna poliitikas ristuvad teadmised psühholoogiast, ajaloost, palju teooriaid sotsioloogiast, pedagoogikast jne. Interdistsiplinaarsuse põhimõtet on kandnud ka igakevadised Konfliktoloogia seminarisarjad. Lisaks leiti, et Konfliktiennetuse Keskus võiks Eesti konteksti arvestades arendada välja antud teemaga tegelemise süsteemi. Paneeldiskussiooni tulemusel seati Konfliktiennetuse Keskuse ülesannetena järgnevad punktid:

  1. keskus saab olema kompetentsikeskus, mis jagab vajadusel teadmispõhist nõu;
  2. süstemaatilise ja interdistsiplinaarse teadmise loomine;
  3. seaduste, arengukavade kommenteerimine, sisendi andmine seadusloomesse;
  4. praktikute küsimustele vastamine;
  5. nii akadeemiline kui ka mitteakadeemiline loenguline tegevus.

Vähem ambitsioonikate eesmärkidega keskuse loomist ehk ei õigustakski. Teaduse rolli konfliktiennetuse edendamisel oleme eelnevalt käsitlenud ka Tamm jt (2013) artiklis.

Kokkuvõtvalt võime järeldada, et konflikti ennetamine on vastastikuses sõltuvuses olevate osapoolte teadvustatud või mitteteadvustatud käitumine tajutud erinevuse olukorras, kus vastavalt nende oskused või harjumused ja ühiskonna, sh sealse kultuuri omadused aitavad erimeelsuse ja vastasseisu võimendamisest hoiduda. Konfliktiennetuse eelduseks olevat osapoolte võrdsust ja n-ö ühist platvormi soodustavad mitmed isiku ja diaadi ning ühiskonna tasandi tegurid.

Tuues paralleeli haiguste ennetamisega, võime väita, et ühe või teise haiguse ära hoidmine läheb kogu ühiskonnale kordades vähem maksma kui nende läbipõdemine või ravi. Ühtlasi tuleb konfliktiennetuse edendamiseks tegeleda eelkõige meedia, kooli ja teaduse suunal, kuna neid võib pidada teatud algpunktideks. Teaduspõhine konfliktiennetus aitaks vältida mitmeid olulisi takistusi. Pealegi, konfliktiennetus kui selline on oma olemuselt interdistsiplinaarne. Loodetavasti arendab Konfliktiennetuse Keskus tulevikus välja sellise ennetamisega tegelemise süsteemi, mis sobib nii meil kui mujal.

Kasutatud kirjandus

Deutsch, M. (1998). Constructive Conflict Resolution: Principles, Training, and Research. In E. Weiner (Ed.) The Handbook of Interethnic Coexistence. New York: Continuum Publishing, pp. 199–216.

Durlak, J. A., Weissberg, R. P., Dymnicki, A. B., Taylor, R. D., Schellinger, K. B. (2011). “The impact of enhancing students’ social and emotional learning: A meta‐analysis of school‐based universal interventions.” Child development, 82(1), 405–432.

Kidd, D. C., Castano, E. (2013). “Reading literary fiction improves Theory of Mind.” Science, 18, 377–380.

Kross, E., Duckworth, A., Ayduk, O., Tsukayama, E., Mischel, W. (2011). “The effect of self-distancing on adaptive versus maladaptive self-reflection in children.” Emotion, 11, 1032–1039.

Legault, L., Inzlicht, M. (2013). “Self-determination, self-regulation, and the brain: Autonomy improves performance by enhancing neuroaffective responsiveness to self-regulation failure.” Journal of Personality and Social Psychology, 105(1), 123.

McRae, K., Gross, J. J., Weber, J., Robertson, E. R., Sokol-Hessner, P., Ray, R. D., Ochsner, K. N. (2012). “The development of emotion regulation: an fMRI study of cognitive reappraisal in children, adolescents and young adults.” Social Cognitive and Affective Neuroscience, 7(1), 11–22.

Przeworski, A. (2011). Divided We Stand? Democracy as a Method of Processing Conflicts, Scandinavian Political Studies, 34(2), 168–182.

Shapiro, I. (2003). The State of Democratic Theory, Princeton and Oxford: Princeton University Press.

Ruul, K. (2013). Puhkenud konfliktile on eelnenud ebapiisav suhtlus. K. Kass, M. Kass, S. Endre, L. Jänes (Toim.). Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus. Metsaülikool Eestis 2011–2012 (216–225). Tartu: Kirjastus SE&JS.

Tamm, A., Nahkur, O., Kass, M. (2013). Konflikti ennetamine kui Eesti ühiskonna arengu tagatis ja teadusdistsipliin. K. Kass, M. Kass, S. Endre, L. Jänes (Toim.). Seestpoolt poolt suurem Eesti. Haridus ja haritus. Metsaülikool Eestis 2011–2012 (216–225). Tartu: Kirjastus SE&JS.